*Foto Sven Zacek, kujundaja Allan Appelberg*

Alanud suvelavastuse sesooni hakul on ehk huvitav mõelda viimastel nädalatel Eesti poliitikalaval ilmnenud karakterite avanemistele, mida oleks võib-olla kasulik vaadelda psühholoogilise realismi raames. Tundlikum poliitikasõber ilmselt juba aimab, et juttu saab tulla ainult tüpaažidest nimedega Jüri Ratas ning Martin Helme.

Nagu ikka inimeste puhul, nii on ka Helme ja Ratas ühelt poolt erinevad, teiselt poolt vägagi sarnased. Mõlemad põlvkonnakaaslased ilmusid Eesti poliitikasse siis, kui seal hakkasid tasapisi oma kohvreid pakkima eelmiste põlvkondade kujundatud poliitikutüpaažid: Siim Kallas, Mart Laar, Edgar Savisaar, Marju Lauristin ja teisedki olid kujundanud meis arusaama, et poliitik on keegi, kes on kõrgelt haritud, lihtsamast rahvast veidi kõrgemal tänu oma vaimuannetele või karismale, joob õlle asemel džinni toonikuga (Kallas), suudab organiseerida sadu tuhandeid (Savisaar) või oskab pidada loenguid kõige erinevamatel teemadel (Laar, Lauristin) ning kui on vaid vähegi soovi, suudavad nad kirjutada artikleid, raamatuid, kõnesid ja manifeste. Nad moodustasid millegi, mille kohta armastati öelda: eliit.

Jüri Ratas ja Martin Helme säärased karakterid enam ei olnud. Mõlemad olid suuresti üles kasvanud poliitika sees, neil puudus see, mida peenemates seltskondades nimetatakse “eluliseks kogemuseks”, üks pidas autopesulat ja teine jazzkohvikut, ja ehk sealt pärines teatud õrnem tundmus proletariaadi suhtes, kuigi siiski mitte päris. Vähemalt mitte Jüri Ratase puhul, kelles on olnud alati tajuda püüdlust millegi poole, milleni kunagi päriselt ei küüni – olla, nagu olid tema eelkäijad. Mõjuda karismaatiliselt. Rääkida intelligentselt. Olla väärikas ja austatud. Kui tuleb tuhin peale, kirjutada raamat või kaks, särada seltskonnas oma huumoriga, osata kõneleda ajaloost või kirjandusest, välispoliitikast või vähemalt mõnest olulisest karakterist, keda isiklikult tunda. Ainult et – seda hetke ei saabu. Artiklid jäävad ümaraks, naljad jäävad lihtsakoeliseks, inimesed ei austa, vaid naeravad. Kuulavad ja kuulavad, aga ise märkad silmanurgast, et oodatakse juba järgmist kõnelejat – kedagi sisukat. Armastatakse, aga armastavad lapsed või vanamutid, mitte aga need, kelle armastust tegelikult ihkaks. Kui ta avalikult oleks vaevelnud, võiks ta meenutada oma maneeridelt Treplevit – tahta olla keegi, kellena sind kunagi ei võeta, sest raasuke jääb alati puudu, see on ju kohutav tunne. 

Jüri Ratase pingutus olla keegi teine olevat kokku varisenud 2019. aasta valmisööl. Ränk pettumus murdis karakteri – ütleme selle välja. Närvid ei pidanud vastu, solvumine oli määratu, sest sai aru: mitte ainult see kuradi eliit, vaid ka rahvas tegelikult ei armasta. Järgnes see, mida keskpärane näitekirjanik oma inimhingede kohmakas analüüsis oleks suleotsa niisutades vaimustunult kirja pannud kui avastust, ent tegelikult on klišee: alandatud ja solvatud natuur otsustas kõigile kätte maksta ja klammerduda võimu külge. Surus end vägisi külgepidi uksest tagasi sisse. Arvasite siin, peened mehed, et olete minust lahti saanud? Oo ei. Suu kõverdus, huumor olevat muutunud lihtsakoelisest matslikuks, varasem sõbralikkus asendus kähvatamiste ja nähvamistega, sugenes lai joon (joogid autosse!), bravuur, ägedus – nüüd võeti jõuga see, milleni varem prooviti jõuda heaga. 

Martin Helme mingi Treplev ei ole. Tema meenutab Lopahhinit: meest, kes tuleb oma kirvega õitsvasse kirsiaeda, vaatab põlgusega seal olesklevaid mahakäinud jõudeseisundis aristokraate, käärib siis käised üles ja annab esimese hoobi. Ta ei ole tahtnud kunagi kuuluda sellesse eliidi kitsasse ringi, ta sülgab kenade maneeride peale, tema juba armastust ei nuru, tema ei püüdle kuhugi, vaid lihtsalt võtab. Helme on siiras personaaž: mingeid nägusid ta teha ei viitsi, lööb käega, ehh! sonijad, ja pigistab oma raudsesse rusikasse selle ainsa, millel maailmas mingi väärtus on: võim. Puhas võim ilma soovita kellelegi meeldida, kellegi heakskiit pälvida. Mis vahet sel on? Noh, meeldin teile, ja mis siis? Noh, ei meeldi – ja mis siis sellestki? Räägitakse, et Helme esindab haruldast tüpaaži poliitikute seas: nimelt räägib ka omavahel olles samasugust ideoloogilist juttu, mida kaamerate ees. Usub sellesse, millest räägib, ja see annab mitte ainult enesekindluse, vaid ka usu, et on väljavalitu. Võrrelda ennast maainimestele suunatud nädalalehes jumalaga – Martin Helmele tundub see loomulik. Kes ta siis muu on?

Tema pingutus võtta see, mis talle kuulub, olevat kokku varisenud 2023. aasta valimisööl. Keegi, kes nägi teda tulemuste selgumisel, meenutas, et Helme keha ei pidanud vastu. See vajus kössi, tõmbas kronksu, tardus. Murdus ka see natuur. Uskumatus, et käest libises miski, mis pidi moodustama tema sisemise konstitutsiooni, oli kõikehõlmav. Ja muutuski ka Helme. Endisest nõtkest analüütikust ja väga heade instinktidega poliitikust olevat saanud (viidakem allikmaterjalina ikka anonüümsetele saunajuttudele, seegi on muutunud heaks tooniks) kibestunud, paranoiline ja peaaegu sõge inimene, kes kirsipuid raiudes enam laastusid ei lugenud. 

Tormasid läbi ajaloo sünge surmaoru need kaks vihast meest, mõlemad raevus ja kibestunud, proovides hoida enda rüpes kasvõi pilpaid sellest uhkest võimutüvest, mida oldi ihaletud. Ja kõigele tagatipuks olid nad mõlemad võimu kaotanud ühele ja samale ning pealegi veel naisele: eelmisesse poliitajastusse oleks nad sobinud hästi, kuid sündisid liiga hilja, aga uues olukorras nendesuguste jaoks enam sedavõrd loomulikult kohta ei leidunud, siin olid ees juba uued karakterid. Kibe!

Ent viimase poole aasta jooksul on need kaks sedavõrd sarnast poliitikutüpaaži läbinud täiesti erinevad teekonnad (me oleme endiselt psühholoogilise realismi matkarajal). Martin Helme personaaži tumedus süvenes ning paari nädala tagused sündmused nägid loogilist arengut: laastudena lendasid juba ka lähedased, umbusk ja viha looritavad varem selgemalt näinud pilku, ja mütoloogilise karakterina õhutab seda kõike tagant veel Isa, kes sonib vandenõudest ja kirjeldab ennast lendleva inglina. Kirsipuud on raiutud, Lopahhin tantsib, aga ruum läheb järjest tühjemaks.

Jüri Ratas seevastu leiutas ennast uuesti. Harvanähtava pöördena ilmus meie ette täiesti uus tüpaaž: solvumisest sai muhedus, pettunust sai naerusuu. Ajaloo teatrilavale ilmus ühe ja sama näitleja kehastuses juba kolmas uus karakter: esimese vaatuse ettevaatlik noormees, kes tahtis olla säärane, nagu tema suured eeskujud – väärikas, tark, armastatu – oli teiseks vaatuseks muutunud mefistolikuks kättemaksuingliks, kuid nüüd astus akside vahelt meie ette lustakas sell, lehvitas kaamerale ja libistas end naeru lagistades muru peale pikali. 
Palju on räägitud, et poliitika on muutunud. 90ndatel aeti maailmavaatelist asja, kümmekond aastat tagasi hakati rääkima identiteedipoliitikast, aga uuemal ajal tasub kõneleda hoopis afektidest. Mida keegi millestki arvab – mis vahet sel nii väga on. Loeb afekt. Suured tunded.

Ent selle juures ei maksa unustada, et afektiivsed on ka poliitikud. See, milliseid valikuid tehakse meie julgeolekus, hariduses või meditsiinis, sõltub päris palju sellest, milline afekt parajasti poliitikul peale tuleb. Treplevid ja Lopahhinid teatris on huvitavad jälgida. Aga poliitikas võib minna ka nii, nagu Andrus Reiljan on kirjutanud: “Sellist tüüpi polariseeritus võib tuua kaasa väga tõsiseid tagajärgi ka riigi tasandil, näiteks on leitud süstemaatiline seos kõrge afektiivse polariseerituse ja demokraatia tagasilanguse vahel.”


large_matkarada_webb.png

medium_matkarada_webb.png

small_matkarada_webb.png

thumbnail_matkarada_webb.png

Üksikisiku närvikavast ajaloos

Hiljuti toimus Ekspeditsioonis Mart Kangro uue lavastuse esietendus. Kahjuks polnud võimalik vaatama minna, kuid ühel pühapäevasel õhtul Veneetsia vanalinnas (mingit muud linna Veneetsias ei olegi) meenus, kuidas Kangro kord lausus midagi sellist: see, kui kunstnik tegeleb läbi kogu oma loomingu samade küsimustega, kui ta ei proovi iga uue lavastusega minna täiesti tundmatule maa-alale, on okei. See ei kõlanud nagu vabandus, vastupidi: kui ma õigesti mäletan, leidis Kangro, et ükski oluline teema ei ammendu ühe lavastusega ning nende uuesti ja uuesti uurimine saab olla sisuline, kontseptuaalne ja mis peamine – teadlik tegevus ning soov. Me oleme harjunud kuulma, et enese kordamine on patt, eriti kunstis, mis peaks olema originaalsuse kants – ja ega Kangrogi ei rääkinud enda leitud ideede, võtete, lahenduste uuest ja uuest ekspluateerimisest, alati peab mingi muutus olema, kuid millest siiski see meie tavapärane romantiline unistus olla elus ja loomingus pidev maadeavastaja, kes leiab pidevalt uusi kunstilisi kontinente? Ei tea.
Ent sundus on. Ootus on säärane: üllatage. Olge uus. Muutuge. Ollakse üha vähem konservatiivne, ütleme nii, või siis mõistetakse konservatiivsust millegina, mis on avangardi vastand. Olla muutumatu – see on pideva muutumise vastand. Kuid kas on?
1960ndatel aastatel maalis Olav Maran huvitavaid modernistlikke maastikke, kus lammutas maastiku tükkideks ja lõhkus vorme. See oli revolutsiooniline. Nõukogude kunstireeglid ei sallinud säärast asja, et reaalsust kuidagi lõhutakse. Maran oli avangardist ja veel nii mõjukas, et tema kiiluvees hakkasid katsetama teisedki, seal hulgas temast vanemadki kunstnikud. Kuid 1960ndate lõpus Marani maailmavaade muutus ja sellest ajast peale on ta peaaegu 60 aastat maalinud natüürmorte. Need näevad üpris sarnased välja. Alati on seal peal vanad esemed, mis kannavad nii iseenda mälu kui peegeldavad aja kulgu. “Valisin lihtsa vormiga esemeid, mis kuuluvad loomulikuna meie elu juurde,” on Maran ise öelnud. Samas on alati natüürmortidel ka mõni loodusest pärit ese: lilled, puuviljad, kasvõi muna. Ja kompositsioon on ehitatud nii, et meenutab natuke püramiidi: kõrgemad objektid pigem keskel. Selliste reeglite järgi on valminud kümned ja kümned sarnases laadis maalid, mis on meisterlikult teostatud (vaadakem kasvõi, kuidas Maran on foone maalinud, milline sügavus neis on) ja kannavad endas vaikelule iseloomulikku arvopärdilikku vakatust. Ent kuidas Olav Maran ennast ise 11 aastat tagasi ühes intervjuus nimetas? “Põhimõtteliseks avangardistiks.”
Olav Marani maaliseeria on ehk üks kõige olulisemaid kontseptuaalseid sarju Eesti maalikunsti ajaloos. Harukordse sisemise veendumusega naaseb Maran pidevalt teatud teemaderingi, kujundite, isegi sarnaste esemete ja maalimisprintsiipide juurde ning nii juba peaaegu 60 aastat. Kuid ei maksa kahelda tema sõnades: ta on tõesti avangardist, isegi kui ta on konservatiivne. 
Avangard ei liigu kunagi ainult seest väljapoole. Tema sisemiseks ülesandeks ei ole ainult laienemine, uute vormide avastamine, uute kunstiliste maa-alade hõivamine – ta võib olla ka seda, see on üks tema olulisi ja tänuväärseid funktsioone. Kuid väljastpoolt vaadates samastatakse sageli avangard sellega, kui midagi on tehtud vormiga. Eelistatult on seda muudetud, nihestatud, lõhutud. Ent avangardi funktsiooniks võib olla ka ootamatu järjekindlus. Kontseptuaalne põikpäisus, sihikindlus, ennekõike aga kordumine. 
Kordumises ja kordamises on paradoksaalselt midagi väga avangardset. Väikesed nihked, väikesed sammud siia-sinna, kuid põhimõtteliselt samade mustrite kordamine. Tekib omalaadne rütm, kus kordus tühistab originaalsuse. Ta muudab selle isegi natuke naljakaks – ja selles on kummalisel kombel midagi väga avangardset. See, kui originaalsus muudetakse illusiooniks, muutumist näidatakse läbi kordumise prisma, on põhimõtteliselt avangardne, lihtsalt teistsuguse vektoriga, kui me oleme siiani arvanud, et avangard tingimata peaks olema. Ahasveerusena üha uuesti ja uuesti samade teemadega tegelemine, selles kontseptuaalses kordumises, pealtnäha konservatiivses paigaltammumises on õnnestumise korral hoopis tugevam sügavutiminev jõud kui mõnel muul lahendusel. Ent kui julgetakse minna sügavuti mingite nähtuste põhja, siis järelikult ongi tegemist eelväega – ehk avangardiga.

*Fotol: Olav Marani maal "Vaikelu juustu ja munaga", foto allikas: e-kunstisalong.ee*





large_Vaikeelu juustu ja munaga_Olav Maran.png

medium_Vaikeelu juustu ja munaga_Olav Maran.png

small_Vaikeelu juustu ja munaga_Olav Maran.png

thumbnail_Vaikeelu juustu ja munaga_Olav Maran.png

Avangardi konservatiivsusest

Uuemas teatris on sageli märgata, et sõna enam eriti ei usaldata. Või ütleme teistmoodi, kuna me ei soovi kedagi pahandada (see ei ole tänapäeval hea toon): sõna kõrval proovitakse leida teisi vahendeid. Ühelt poolt on avangardsem teater kippunud alati sõnast natuke eemale või siis proovinud sõnu teistmoodi rakendada. Näiteks Mart Kangro (praegu proovisaalis!) lavastused kuuluvad väga selgelt sõnateatri alla – kui me mõistaks selle väljendi all teatrit, mis tegeleb sõnaga. Kangro fookus keelel, sõnade rütmil, süntaksi dramaturgial ja nii edasi on silmatorkavalt sõnahoolas. Sõnad ei ole tema lavastustes sageli jutustuse väljamaalimise teenistuses, vaid mingis mõttes iseseisvad, autonoomsed. 
Teiselt poolt on tajuda, et teatris otsitakse viise, mis tekivad siiski vahetu kohalolu tulemusel. Ent seda huvi võib laiendada. Räägitakse näiteks, et head ajakirjanikud proovivad vältida telefoniintervjuusid, rääkimata meili teel tehtavatest, ning alati inimesega kohtuda. Miks? Küsimus ei ole ainult dialoogi voolavuses, vaid milleski enamas. Kui sa kohtud inimesega, siis saab informatsiooniks lisaks tema sõnadele ka pausid (katsu meilides pausi pidada), kehahoiak (proovi seda telefonis tajuda), silmavaade. Ruum tema ümber. See, mida ta tellib või ei telli. Kõnerütm. Riietus. Keda ta tervitab. Kas ta istub seljaga akna poole (tegemist on siis luurajaga) või silmadega baarileti poole (võib kahtlustada allasurutud alkoholismi). 
Füüsiline kohalolemine teistsugustes ruumides kui harjumuspärased ja kohtumine kõikvõimalike inimestega on ka tänases poliitikas väga oluline – kuid seda ei tehta. Vahetu kogemine on asendatud vahendatud teadmisega. Loetakse memosid, statistikat, vahel ka põnevaid reportaaže või ilukirjandust näiteks kaevurite elust, kuid tundmata jääb kaevanduse lõhn, puudutamata põlevkivikamakas, tajumata kaevanduse rõskus ja pimedus. Kas see muudaks poliitikute otsuseid? Jah, kahtlemata. 
“Me pole näinud siin ühtegi poliitikut,” öeldi mõned aastad tagasi Kiviõlis. Olid vestlused rohepöördest ja inimesed polnud eriti selle vastu. Loodust tuleb hoida, ütlesid nad üksmeelselt. Aga neid ärritas, et pealinnast polnud keegi viitsinud sõita poolteist tunnikest rongiga, et tulla ja nendega sellest kõigest rääkida. Saabusid telegrammid, pressiteated, meili teel paluti kokkuvõtteid või seisukohti, aga ühes ruumis kokku ei saadud.
Kohalolu tähtsust võiks veelgi laiendada näiteks rahvusvahelisetele suhetele. On üks asi rääkida “multilateraalsetest suhetest” ja teine asi see, kui minnakse kuhugi kohale. Näiteks need halva klounaadi peategelased, kes on vastu Ukraina “liigsele” abistamisele, ei ole reeglina Kiievis käinud. Nad ei ole otsa vaadanud ukrainlastele. Ei ole kõndinud Maidani juures. Ei ole kuulnud läbi õhu kostvaid teravaid õhuhäireid, näinud metroosse peitu minevaid kooliõpilasi, ei ole kõndinud pimendatud tänavatel. Nad ei tea. Nad istuvad tugitoolis, kes teevad oma järeldusi taas vahendatud teadmiste, mitte isikliku kogemuse pealt.
Kas isiklik kogemus, füüsiline viibimine kusagil, inimestega silmast silma rääkimine teeb maailma paremaks ja vähendab väärotsuste hulka? Jumal seda teab. Aga mingi väärtus kohalolus ometi on. Kohalolu ei pruugi olla kõik, aga kaks kolmandikku kõigest ehk siiski.

large_PC000908.jpg

medium_PC000908.jpg

small_PC000908.jpg

thumbnail_PC000908.jpg

Kohaolu on kõik

Kord oli juttu ühe Münchner Kammerspiele näitlejaga. “Tead,” ütles ta, “kui ma vaatan Eesti teatrites külastajate garderoobis ringi, siis ripuvad seal nahktagid. Aga meil Münchenis ainult karusnahast kasukad.” Küsimus ei ole moes, vaid selles, kes üldse teatris käib. Münchenis on ka kõige avangardsemate etenduste külastajaks sageli 80-aastased ühiskonnas juba kaugele jõudnud, nõnda et saalis löövad heledama valguskujunduse korral tihti läikima arvukad kiilaspead.
Ühelt poolt on see meeldiv ning ammu oleks aeg, et ka Eestis ei peetaks eksperimentaalsust “nooruse vallatuseks”, mis huvitab ainult kogenematuid. Teiselt poolt näitavad karusnahad, et teater on seal mitte ainult armastatud, vaid ka kättesaadav ainult teatud ühiskonnakihile. Küsimus pole siin ainult suutlikkuses osta pileteid. Küsimus on selles, et need inimesed on käinud elu jooksul nooblites erakoolides, reisinud kultuuri järele janunedes üle maailma ning võib-olla on nende seas juba neidki, kes on ostnud oma kollektsiooni aastakümned tagasi esimesed Guatemaala skulptuurid.
Eestis on teater teatavasti väga populaarne ja üheks põhjuseks võib lugeda seda, et teater on kättesaadav mitte küll kõigile, kuid väga paljudele. Piletihind on suudetud hoida enam-vähem mõistlikkuse piirides, kuid ka siin on küsimus veelgi laiem. Tänu sellele, et ka hea haridus on Eestis kättesaadav kõigile ning kõikvõimalikud erinevused maa ja linna, suure ja väikese kooli vahel on palju väiksemad kui mujal maailmas, on siin ühiskonnas üldine haridustase nii kõrge kui ka ühtlane. Inimestel on enam-vähem võrdne ligipääs teadmistele, seeläbi kogemustele ja seeläbi ka kultuurile. Muidugi on palju veel teha ja alati saaks paremini, näiteks on räägitud erivajadustega inimeste kultuuritarbimise soodustamisest, raamatute hindade kosmilisusest, kultuurielu koondumisest Tallinna ja nii edasi, kuid laias laastus ning võrreldes nn vana Euroopaga on Eestil hästi – sotsiaalsed lõhed on, kuid haridusse ja seeläbi kultuuri tarbimisse ei ole nad väga jõhkralt veel tunginud.
See aga ei tähenda, et igatsus tekitada Eestis mingisugune eliit puuduks – eliit, kes oleks esmalt jõukam ja seejärel juba väljavalitum, isegi kui see väljavalituse tunne on pigem enese tekitatud. Eliidi tekitamise ihalusi kannavad erinevad inimesed, näiteks peavad ennast sageli teistest targemaks, läbinägelikumaks ja kõrgemal seisvateks kultuuriinimesed. See ei takista neil kuidagi olemast samal ajal kadedamad, kiuslikumad või ülbemad kui need “teised”. Sageli peavad ennast kõrgemal seisvateks aga mõned teised eksemplarid.
Kui Reformierakond 1994. aasta detsembris asutati, sai nende üheks kõige tähtsamaks dokumendiks Siim Kallase Kodanike Riigi Manifest. See mitmete kirjavigadega dokument kuulutas muu hulgas, et kuna Eesti on valinud turumajanduse, eraomanduse ja vaba konkurentsi, siis need on universaalsed ja muid valikuid ei ole.  “Ei saa kehtestada niisuguseid liiklusreegleid, mis lubavad sõita vasakul ja paremal teepoolel korraga,” kirjutas Kallas. Järgnevalt kutsus ta üles muutma näiteks tervishoidu tasuliseks. “Kui tervishoiuteenuste eest maksmine on ebahumaanne, miks siis toidu eest maksmine on humaanne?” küsib Kallas. Tasuliseks tahtis ta muuta ka kõrghariduse.
Järgnevatel aastakümnetel on sääraseid ihasid olnud veel ja veel ning tundub, et üha kiirenevas tempos. Tahetakse, et ühiskonnas oleks mingisugune ebamäärane “eliit”. Inimesed, kellel on parem ligipääs kõigele. Esmalt on neil parem klapp rahaga, aga miks mitte. Keeruliseks muutuvad asjad siis, kui tahetakse, et see hea klapp määraks ära ka kõik muu: selle, millise hariduse inimene saab, mis tööd ta saab teha, millise arsti juures käia. Juba kirjutab tuntud päevaleht, kes reklaamib ennast eestluse number üks kandjana, kuidas hea haridus ei peaks siiski kõigile kättesaadav olema. Tähendab, kanname siiski ainult teatud inimeste eestlust. Nähkem teatrigarderoobis siiski vaid kasukaid.

large_P1466630.00_10_22_20.Still009.jpg

medium_P1466630.00_10_22_20.Still009.jpg

small_P1466630.00_10_22_20.Still009.jpg

thumbnail_P1466630.00_10_22_20.Still009.jpg

Eliidiihalus

Hea sõber!

Reis jätkub! Juba mõned päevad enne jõule saime teada, et me jätkame ka uuel aastal. See on hea tunne: teada, et paari nädala pärast tööd siiski on. Riigi poolt kokku kutsutud komisjon keeras pöidlad ülespoole, ülekanded on tehtud, me – kui kasutada ilmastikule vastavat optimistlikku tegusõna – kütame edasi.

Tõsi, edasikütmise manifesteerimisega võiks ehk olla ettevaatlikum. Kunstiringkonnad näitavad ennast sageli nendena, kelle arvates raha on paha ja kapitalism ebainimlik. Ometi võtame üllatavalt kergesti üle samad mõisted, mida nii kangesti kritiseerime. Räägime “edasikütmisest” kui väärtusest iseeneses. Kasvamine – alati oluline. Pealtvaatajate arv, trupiliikmete arv, lavastuste arv, ideede pilv, tegevuste müriaad – kõik, mis kasvada saab, kasvama peab, sest seegi on justkui väärtus. Või siis võitlus oma koha eest. Te loete seda kirja, sest seegi on üks viis teada anda, et me oleme olemas, me tegutseme (khm, kütame edasi), meil on oma eripära. Järgmise aasta jooksul saate mitmeid selliseid kirju, sest sulandumine on halb, erinemine hea ning enda bränd tuleb sisse töötada.

Ent kas on teisi võimalusi? Kas saab rääkida kaugusesse suunatud pilgul, tuumakütusega täistopitud piibuke suunurgas, loobumisest ja logelemisest, eemaldumisest ja sulandumisest, lõdvast oleskelust?
Jah, saab.
Kuid meie mitte.

Meie kütame edasi.
Juba kõnnivad Mart Kangro ja Marianne Kõrver mööda lumme tallatud kitsukesi radu koos oma truppidega proovisaali poole.
Ja seejärel juba kõik teised.
Me kütame edasi.
Ühtegi teist teatrit nagu Ekspeditsioon ei ole maailmas olemas.

Head uut aastat!

large_P1466630.00_15_11_15.Still014.jpg

medium_P1466630.00_15_11_15.Still014.jpg

small_P1466630.00_15_11_15.Still014.jpg

thumbnail_P1466630.00_15_11_15.Still014.jpg

Reis jätkub!

Mõni aeg tagasi võttis popmuusika kriitik Siim Nestor vaevaks ning proovis analüüsida suunamudija Andrei Zevakini fenomeni. Djuudil on üle 60 000 jälgija Instagramis – see on umbes 140 Eesti Draamateatri suurt saalitäit. Enamikke lavastusi nii palju ei mängita ja võiks vist öelda, et kui mõni lavastus jõuab saja mängukorrani, on tegemist juba vauchivau juhtumiga.
Nestor analüüsis ja jõudis umbes säärasele järeldusele, et Zevakinil midagi olulist öelda pole, kuid tema emotsionaalsed, lõbusad, ülemängitud ja nii edasi reaktsioonid tõmbavad inimesi nagu mesi kärbseid. Meeldib vaadata kellegi teeseldud reageerimist. Ent just umbes säärasena võiks iseloomustada ka üht teatri tahku: me tuleme sinna selleks, et jälgida, kuidas meie ees (ja võib-olla ka meie eest) mingitele olukordadele reageeritakse. Meie jaoks on see mingil põhjusel oluline. Põhjused võivad olla sealjuures väga erinevad. Kellele pakub lõbu, kellele peaaegu et teaduslikku huvi, kes tunneb, et kiires ja võõrandunud maailmas pole endal enam aega emotsioonide maardlas kaevandada, parem maksan 25 eurot ja vaatan pimeduses, kuidas teised emotsioone etendavad.
Samuti räägitakse uuemal ajal päris palju säärasest asjast nagu “sõjateater”. Selle all mõistetakse nähtust, kus sõda ei peeta enam ainult lahinguväljal, vaid ka ajakirjanduses ning sotsiaalmeedias. Seal omakorda pannakse rõhk mitte ainult infole, vaid vaataja tähelepanu köitmisele. Seetõttu toimub pidevalt sõja dramatiseerimine – niigi ülimalt dramaatilise nähtuse puhul keskendutakse selle kõige dramaatilisematele sündmustele, võimendatakse, pakutakse vapustusi vapustuste järel. Ja kuna igast vapustusest saab ükskord hommikukohvisaadik, siis tuleb leida veel ja veel vapustavamaid vapustusi. Siinkohal ei ole vaja moraliseerida, vaid tõdeda, et nii lihtsalt on.
Teatraliseerimine toimub ka poliitikas. Rollid ja rollimängud, sõnumite täpne doseerimine emotsionaalse mõju maksimaalseks saavutamiseks – ja nii edasi. Enam-vähem samamoodi toimub ka sotsiaalmeedia, eriti Instagram või TikTok: siingi võetakse endale mingi roll ja etendatakse endale meelepärast elu.
Tähendab, ärkame hommikul üles ja juba käib igal pool teater. Päev kulgeb omasoodu, kuid teater ei jäta meid: loed sa ajalehte, scrollid telefonis, räägid kolleegiga – vahet pole. Teater, teater, teater.
Aga mis peaks siis veel juhtuma õhtul kell 19 pimedas teatrisaalis? Mis on teatri osa, kui kõik on teater?

Mis on teatri osa, kui kõik on teater?

Niisama kindel, nagu ymber päikse
planeete ringkäik — määratud orbiidil
on luuletaja tee. Kes ilma-suure, väikse
kord tõstnud yles isikuzeniidil, —
kun leegitseb siis — ise põlev päike,
et joota sydamed taas laulvaks kokkukõlaks,
et sulada, ent anda viimse läike:
poeet võib tormin olla sõudvaks mõlaks, —
paak — tuli loitev sinkjain silmekoopain,
ilm keerleb ymber õigein jooksurööpain.
Nii, nagu igal jõel, — järv, meri suubub kuhu,
mu sydamsoonte vood niisama laiutuvad,
ent tõukavad mul ajust sõnad suhu.
Mu silmad pimedusse raiutuvad,
kun näen loominimest, röövahvi jõhkrat lõusta,
kel hingen, ajusopin puudub päikse valgus.
Ma inimpäiksena siis tahaks ööst vaid tõusta,
sest meis on kõik, — kõiki hää ja kurja algus,
meis igan kosmos-tervik, päikesega seot
ja sydamookeaan, kun tänni tääki leot:
Suur Arusaamatus.
/Johannes Barbarus "Koordinaadid" (kogust "Geomeetriline inimene", 1924)/

EIDOS

large_EIDOS_4.JPG

medium_EIDOS_4.JPG

small_EIDOS_4.JPG

thumbnail_EIDOS_4.JPG

Niisama kindel

Luule viib samasse punkti, kuhu igasugune erootika: eristamatuseni, kus distinktsed objektid segunevad. Ta viib meid igavikku, ta viib meid surma, ja surma kaudu pidevusse: luule on igavik. Koos päikesega loojunud meri.

*Georges Bataille "Erose pisarad", Kristjan Haljaku tõlge*

large_Eidos3.heic

medium_Eidos3.heic

small_Eidos3.heic

thumbnail_Eidos3.heic

Luule viib samasse punkti

Meie viimne tänulikkus kunsti vastu. Kui me poleks tervitanud kunste ega leiutanud seda ebatõe ja luiskamise kultuse liiki, siis oleks arusaamine üleüldisest ebatõest ja luiskamisest, mida meile praegu pakub teadus - arusaamine, et võltsingud ja eksitused on tunnetava ja tajuva olemasolu eeltingimus - täiesti talumatu. Aususe tagajärjeks oleks jälestus ja enesetapp. Nüüd aga on meie aususel vastujõud, mis aitab meil selliseid tagajärgi vältida: kunst kui hea tahe näivuse järele. Me ei keela alati endal seda näivust lõpule viia, lõpuni luuletada: ja siis pole see enam igavene ebatäielikkus, mida me saamise jõest üle kanname - siis arvame enese jumalannat kandvat ning oleme oma teenistuses uhked nagu lapsed. Esteetilise fenomenina on meie olemasolu meile ometi veel talutav ning kunst annab meile silma ja käe ning eelkõige hea südametunnistuse, et suudaksime iseendast sellise fenomeni teha. Aeg-ajalt peame endast puhkama, endale otsa ja enda peale alla vaadates ning kunstiliselt distantsilt enda üle naerdes ja enda üle nuttes; me peame oma tunnetusihas avastama nii kangelase kui narri, me peame oma totrusest aeg-ajalt rõõmu tundma, et suudaksime oma tarkusest jätkuvalt rõõmu tunda! Ja just seepärast, et oma viimses põhjas oleme rasked ja tõsised inimesed, pigem kaalupommid kui inimesed, ei tee miski meile nõnda palju head kui narrimüts: me vajame seda iseenda vastu - me vajame kogu seda ülevoolavat, hõljuvat, tantsivat, pilkavat, lapsikut ja õndsat kunsti, et me ei jääks ilma sellest vabadusest asjade suhtes, mida meie ideaal meilt nõuab. See oleks meie jaoks tagasilangus, kui me üheskoos oma pirtsaka aususega üleni moraali sisse upuksime ja ülemäära rangete nõudmiste tõttu, mille me endale seal esitaksime, muutuksime vooruslikeks peletisteks ja hernehirmutisteks. 
/ Friedrich Nietzsche "Rõõmus teadus”, tõlkis Aare Pilv/

large_Eidos 2.PNG

medium_Eidos 2.PNG

small_Eidos 2.PNG

thumbnail_Eidos 2.PNG

Meie viimne tänulikkus kusnti vastu

Nagu maagiagi, on ka poeesia valge või must, sõltuvalt sellest, kas see teenib ala- või üleinimlikku.  

...

Must poeesia on viljakas imede poolest nagu unenäod ja oopium. Must poeet maitseb iga naudingut, ehib end kõikvõimalike kaunidustega, kasutab kõiki oma võimeid - oma kujutluses. Valge poeet eelistab reaalsust, isegi tühist reaalsust neile külluslikele valedele. Tema töö on visa võitlus uhkuse, kujutelmade ja laiskuse vastu. Võttes vastu oma ande, isegi kui ta kannatab selle läbi ja kannatab kannatamise läbi, püüab ta selle panna suuremate eesmärkide teenistusse kui tema isekad soovid: selle ande veel tundmatu põhjuse teenistusse.

...

Musta poeedi luule avab talle muidugi hulga maailmu, aga need on ilma Päikeseta maailmad, mida valgustavad tuhanded fantastilised kuud, mida asustavad fantoomid, ehivad miraažid ja mis on vahel sillutatud heade kavatsustega. Valge poeesia avab ukse ainult ühte maailma, ainulise Päikese maailma, ilma võltsimedeta, reaalsesse.

/René Daumal/

EIDOS. Alates 27. oktoobrist Sakala 3 teatrimajas.
https://www.ekspeditsioon.com/lavastused/eidos


large_Ilus päike_EIDOS.heic

medium_Ilus päike_EIDOS.heic

small_Ilus päike_EIDOS.heic

thumbnail_Ilus päike_EIDOS.heic

On ka poeesia valge või must

Viimane olla on üldiselt tabu. Kes jäi lapsepõlves teatejooksus viimaseks, seda võib painata ebaõnnestunud sooritus kogu tema eluaja. Olla viimane järjekorras – tuleb tohutult kaua oodata. Kui järjekord viib eriarsti juurde, siis võib viimane olek tähendada lausa surma. Kui sa saad millestki viimasena teada, siis võib see olla tihedalt seotud sinu tõrjutusega: sinuga ei suhelda, sind kardetakse, sind peetakse imelikuks. Kui tuled viimasena kohale, siis peetakse imelikuks. Sääraste jaoks on isegi hüüdnimi: viimane, hapupiimane. Kuidas puutub viimaseks-olemisse hapupiim, on võrdlemisi mõistatuslik. Võimalik, et lähtutud on riimist (viimane-piimane), aga ehk on viidatud võrdlusega sellele, et kui sa tuled viimasena, siis on isegi piim jõudnud juba hapuks minna.
Ent teatris on viimane väga oluline mõiste. Näiteks lavastuse finaal on lavastuse viimane stseen ja professionaalsed lavastajad teavad, et just see stseen tõstab või hävitab kogu lavastuse. Inimene võib igavleda kaks tundi, aga viimane stseen tõstab ta kõrgustesse ja ta lahkub rahulolevalt. Või vastupidi: kogu lavastus kruvib kenasti pinget, kuid seoses vaidlustega kohaliku ametiühinguga ei ole lavastaja jõudnud viimase stseeniga piisavalt tööd teha, lavastuse lõpp vajub ära ja inimene lahkub teatrist nõutult. Samuti on klassikalises teatris eriliselt oluline, kes tuleb viimasena kummardama, sest viimasena saabub kõige tähtsam peaosatäitja. Esmalt väiksemad pudinad (tavaliselt lavakunstikooli tudengid), siis keskmise suurusega staarid (tavaliselt tööveteranid või kohaliku teatri pikaajalised patrioodid), siis juba natuke kõvemad staarid (neid, kellega ajakiri teeb intervjuu 18. või 25. leheküljele), siis teatri hittnäod (ajakirjad paluvad neid kaane peale) ja kõige lõpuks tuleb Tema. Kes saab olla Tema, selle peale on teatris olnud traditsiooniliselt võitlus, toimuvad intriigid – kes ei tahaks tulla kummardama viimasena? Uuemas teatris paraku sellist võitlust ei toimu. Kõik tulevad kummardama koos. Kõik on esimesed, ja kõik on viimased. 


large_Herkko Labi_18.jpg

medium_Herkko Labi_18.jpg

small_Herkko Labi_18.jpg

thumbnail_Herkko Labi_18.jpg

V: VIIMANE

Uinumine on tänasel päeval muutunud ennekõike meditsiiniliseks küsimuseks. Juhitakse tähelepanu, et korralik uni on väga oluline ning tuletatakse meelde fakti, et umbes 90%-l neist, kellel on depressioon, on ühtlasi unetus. Magada 6-7 tundi ööpäevas on äärmiselt oluline, sest muidu kannatab nii meie vaimne kui füüsiline tervis. Samas on uinumisel olnud alati ka üks laiem poeetiline mõõde. Näiteks magava lapse kujutamine on kunstis levinud motiiv – autor on vaadanud rahulikult uinuvat lapsukest, heldinud ja maalinud. Ka magava armsama silmitsemine ei ole sugugi tundmatu teema, sest ilmselt on selles midagi õrna ja haavatavat. Igaüks magavale inimesele ligi ei pääse, ainult murdvargad või kallimad. Ja inimesel endal on langenud sotsiaalne mask, ta on selline, nagu ta on – ja see tekitab siirast kiindumust. Ent uinuva inimese kujutamine võib kanda ka teravaid sotsiaalseid küsimusi. Näiteks on mitmed maalinud tukkuvat töölist, kelle puhul mõistame, et see pole rahulik täisväärtuslik ööuni, vaid väsimusest ja raskusest tekkinud une sisse langemine keset tööpäeva. On olemas veel ka igavene uni ehk surm. See on poeetiline lepituskatse surmaga: meile luuakse kujutlus, et tegemist on vaid unega ehk antakse lootust tulevikus juhtuvaks ärkamiseks. Üleüldse on ärkamine positiivse tonaalsusega. Näiteks kirjeldatakse vaimset kirgastumist “ärkamisena” ja üleüldse võrreldakse igasugust emantsipeerumist või teadlikukssaamist just nimelt ärkamisega. Enne olid unes, siis said teadlikuks – ärkasid.
Vanas Kreekas tunti aga lugu Endymionist, kellesse armus kuujumalanna Selene. Tema arvates oli Endymion nii ilus, et ta palus oma isal Zeusil kinkida Endymionile igavene noorus. Mõeldud-tehtud: Zeus korraldas asjad nii, et Endymion jäi magama ega ärganudki enam kunagi. Selline asjade korraldus istus ka Selenele, kuna Endymion oli magades eriliselt kaunis. Igal ööl käis ta oma uinuval kallimal külas ja sai temaga lõpuks 50 tütart. Mõttekoht.


large_HerkkoLabi_24.jpg

medium_HerkkoLabi_24.jpg

small_HerkkoLabi_24.jpg

thumbnail_HerkkoLabi_24.jpg

U: Uinumine

Teatri tuumaks on ilmselt miski, mida mujal teha ei saa – näitleja oma keha ja sõnaga tegemas midagi ning publik seda samas ruumis vaatamas. Kuid see on vaid formaadi ilu. Miks ikkagi teatrit teha? Täpsemalt: mida üks või teine lavastus soovib väita, vaatajaga teha, mis on tema sõnum? Need on ebamugavad küsimused ja otsesõnu neile vastamist ei peeta sageli isegi heaks tooniks ning täiesti õigustatult, sest kui kunstiteose sõnum oleks sõnadega lihtsasti kokkuvõetav, siis piisaks sõnadest ja poleks kunstiteost ennast vajagi. Aga siiski on küsimus “Miks te selle tegite?” alati aktuaalne.
On neid, kelle sõnul peaks teater väitma midagi, mis oleks väljendatav ainult teatrile omaste vahenditega. See tähendab näiteks, et lavastuse kogu sõnum ei peituks ainult sõnades – sellisel juhul taandub teater näidendi ettelugemiseks. Kuid teiselt poolt võib lavastuse kogu sõnum olla just nimelt sõnades, aga sellisel juhul oodatakse jällegi, et sõnad räägiks kõigest muust peale sõnumi ehk et sõnum tuleks välja ridade vahelt. Noh, segane jutt.
Igatahes on teatri tuumaks mitte ainult formaalne tegutsemine, vaid alati ka mingi rohkem või vähem konkreetne eesmärk. Antiikmaailmas, mil teater sündis, kommenteeriti näiteks teatris pidevalt erinevaid sotsiaalseid ja poliitilisi situatsioone. See printsiip ei ole aegunud.

large_HerkkoLabi_23.jpg

medium_HerkkoLabi_23.jpg

small_HerkkoLabi_23.jpg

thumbnail_HerkkoLabi_23.jpg

T: Teater

Sakala 3 kammersaal on kummaline saal. Seda ei ehitatud kunagi teatrisaaliks, vaid siin pidid peened ohvitserid olema peenetel vastuvõttudel. Seetõttu on siin probleeme akustikaga, sest saalis parketi peal pidid kõlama melu ja tantsumuusika, mitte näitlejate selgelt artikuleeritud kõne. Ruum on piklik ja väljavenitatud, mis määrab samuti päris palju, mida saab ja mida ei saa teha. Tavalises teatrisaalis laotub maailm meie ette ülevaatlikult, aga siin sügavuti. Tavalisel laval on inimkond panoraamselt, pilk uitab vasakult paremale, aga siin on nad nagu ussi kõhus üksteise taga.
Tõsi, mingit ohvitseride ballisaali siia ei tulnud. Toimusid igasugused muud üritused, teiste seas nõukogude ajal loengud poliithariduse alal. Saali kohal asub täna kaitseministri kabinet, saali all kaitseministeeriumi koridorid – selline teatrisaal, ilmselt maailmas ainulaadne. Istud ja vaatad teatrit, aga seina, lae ja põranda taga on NATO. Lisaks veel traagiline mõõde: põranda all olevatesse koridoridesse tungis aastaid tagasi eluga kimpus inimene, hakkas tulistama ja tapeti. Ka see on ilmselt maailmas ainulaadne. Iseasi, kas iga ainulaadsus on miski, millele pikalt peatuma jääda.

large_HerkkoLabi20.jpg

medium_HerkkoLabi20.jpg

small_HerkkoLabi20.jpg

thumbnail_HerkkoLabi20.jpg

S: Sakala 3

Raev on eriline metsik ja meeletu viha. Mitte niisama tusatuju, pahameel või kurjustamine, vaid silmist pimedaks võttev emotsioon. Uuemal ajal on see muidugi probleem. Raevul on purustav jõud, see teeb inimesed katki ning häid inimesi on alati napilt. Raevu tuleb kontrollida, mitmeid kurjategijaid ei saadeta ainult vanglasse, vaid ka spetsiaalsetele kursustele, kus tuleb õppida just nimelt raevu ohjeldama. Kuna raev on sageli mõne hingelise trauma tagajärg, siis tehakse pingutusi nende traumade ravimisel, et me ei leiaks end kunagi keset kolleegide nõutut ringi, nägu raevust punane ja peopesa pigistamas süütut aaloed. Nii tööl kui eraelus proovitakse inimesi viia teele, kus üha vähem oleks raevul eluõigust: vanemad ärgu karjugu laste peale, ülemus alluvate peale, keerulised olukorrad tuleks lahendada mõistlikult ja võimalikult rahumeelselt. Väike viha on veel legaalne, kuid raev juba ammu enam kindlasti mitte. Seetõttu on raev muutunud pigem mütoloogiliseks emotsiooniks, millest võime lugeda näiteks eepostest. Seal on sageli hetki, kus jumalad ei oska oma pettumuse või viha väljendamiseks kasutada muid vorme peale raevu. Eepost lugedes on samas nende raev arusaadav: nad seisavad silmitsi mitte pisikeste kommunaalprobleemidega, vaid küsimustega nagu maailma lõpp või inimkonna patud. Seetõttu seostubki raev ilmselt ennekõike eepiliste mõõtmetega. Võimalik, et see on üks põhjuseid, miks raevu tänapäeval harvem kohtame – eksistentsiaalsed mured on asendunud Gonsiori tänava remondiga ja mis selle peale ikka raevu minna.

large_Herkko Labi_19.jpg

medium_Herkko Labi_19.jpg

small_Herkko Labi_19.jpg

thumbnail_Herkko Labi_19.jpg

R: Raev

See on kummaline sõna. Eesti keele seletava sõnaraamatu järgi öeldakse nõnda pükste, eriti lühikeste pükste kohta ja selgitus tundub loogiline, inimmõistuse vääriline. Ka kuulsas Wiedemanni sõnaraamatus on “persevest” all mõistetud “lühikese säärega püksid”. Keiti Vilmsi andmetel tähendas 1930ndatel meie analüüsi all olev sõna riidest trippidega sukahoidjat, mis kulges tagumiste palgete vestina ning oli sagedasti eest nööbitav, ja väliseesti ajakirjades on väidetud, et “persevest” tähendas üleüldse menstruatsioonisidemeid. Ent ühel hetkel hakkas see sõna tähendama siiski midagi muud. Lauri Variku sõnul oli vaja 90ndate algul USA filmidest tõlkida emakeelde sõna “asshole” ja “pepuaugu” asemel toodi mängu “persevest”, mis sellest ajast peale seostubki meile tüpaažidega, kes on ebameeldivad. See pole siiski päris täpne. Kirjalikud andmed viitavad, et juba 1960ndatel kasutas Villem Gross antud sõna moodsas tähenduses (“Ligi krooni eest padruneid lahti põmmitud ja tema, raisk, loobib selle vagonetti. Persevest. Praagamadu. Kuradi kaabu.)”
Selles sõnas on samas teatud poeesia, mis tuleneb omakorda sõna võimest tuua meie silme ette kujutluspilt. Vest, mis embab tagumikku – midagi selles on. Üleüldse on eesti keele vanemates kihistustes hulgaliselt elu varjatuma poole kohta käivat poeesiat, mis loob pilte ja kujutlusi ning milles on teatavat šamanistlikku jõudu. Näiteks võib tuua sõnad nagu koerakoonukas, käkipräkk, nässakärakas, turssmokk, tõrmihärg, pradikaperse, äglipasandaja, läätsanarrija, Pastlamullika-Toomas, Puts-Mooses, Sita-Jüri, hädarätsep, junnipada, karvahammas, koonukuningas, kusipukk, kuutõrvaja, kördimagu, loksmunn, lollikullipoeg, lutikanahk, Narva-nägu, nirgihänd, parmuperse, pasamagu, pigiingel, pilvepaikaja ja nii edasi.

large_Herkko Labi_12.jpg

medium_Herkko Labi_12.jpg

small_Herkko Labi_12.jpg

thumbnail_Herkko Labi_12.jpg

P: Persevest

Ootused võivad olla teatris nii näitleja kui publiku suurimad vaenlased. Näiteks tuleb välja lavastus ja juba enne esietendust tuututavad kõik ajakirjandusväljaanded uuest imest. Intervjuu prominentse lavastajaga, pildid proovisaalist siis, kui proovid algavad ja siis, kui need lõppema hakkavad. Vestlusringides osalevad näitlejad, naisteajakirja kaanel lubab peaosatäitja leida kurgipeenralt sisemise mina ja nii edasi. Ostab siis inimene 50-eurose pileti, vaatab seda keskpärasust ja muutub kurvaks. Ebaõnnestumine on teatri ema, selle elab ikka üle, teater ei oleks teater, kui alati õnnestutaks (ja pealegi, mis ühele ebaõnnestumine, see teisele õnnestumine), aga kuna tuututamine on olnud vägev, siis on ootused kerkinud kõrgele ja pettumine on seda rängem. Teatrisse tuleks minna nii, nagu jalutataks mööda lauskmaad, aga omatuli plaani täitmise nimel tekitavad teatrid enne esietendusi hiigelkõrged ootuste ja lubaduste mäed, inimene ronib nende otsa ja enamasti kukub kohe rohkem või vähem sügavasse orgu. Kurb, traagiline, paratamatu.
Näitleja jaoks on ootused halvad aga siis, kui ta hakkab proovisaalis improviseerima ehk materjali otsima. Kui näitleja läheb teatud kindlate ootustega, siis see tähendab, et ta on juba ette ära otsustanud, kontseptualiseerinud, võib-olla isegi sõnastanud, mida ta otsima läheb. Ära jäävad uitamised, liikumised, üllatused, ta läheb sirgjoones oma kujundipuraviku poole ja nopib selle, märkamata kõrval laiuvat kukeseenevälu. Näitleja peab sisenema improvisatsiooni nagu vaataja teatrisse: teadmatult. Ilma ootusteta. Sest ainult siis võivad mõlemad jõuda millegi tõeliselt oluliseni, mitte selleni, mis juba niikuinii on teada. Kuidas saavutada selline seisund? Siin üks praktiline harjutus, millest kõneles kunagi kunstnik Marina Abramovic. Leia endale suuremat sorti kosk ja vaata, kas selle taga asub koobas. Kui oled leidnud kose ja koopa, mine ela seal koopas kolm aastat. Kolmanda aasta lõpuks peaks pidev kosemühin olema kustutanud ajust igasuguse senise elu müra ja võid alustada puhtalt lehelt. Ilma ootusteta.

REIS METSA LÕPPU

large_Herkko Labi_8.jpg

medium_Herkko Labi_8.jpg

small_Herkko Labi_8.jpg

thumbnail_Herkko Labi_8.jpg

O: Ootused

Nukud on tänuväärt allikas õudusfilmidele. Kummaline: ühelt poolt on nende ülesandeks pakkuda inimesele tema kõige tundlikumas eas turvatunnet, lohutust, koosolemise tunnet. Lapsed ei võta ilmaasjata uinudes voodisse kaasa kaisukaru – pigistad, ja rahuned. Kui toimuvad suuremad katastroofid, näiteks lennuõnnetused, siis on kõige dramaatilisemad kaadrid vrakitükkide vahel lebavatest nukkudest või mänguloomadest. Need on pikale reisile kaasa pakitud, et lapsel oleks võõras keskkonnas alati midagi tuttavat kaasas. Käid mööda Bangkoki tänavaid, kodune Miia kaenlas, ja kõik ei tundugi enam nii kohutavalt distantseeritud. Või kui mõtleme teise maailmasõja ajal toimunud põgenemiste peale, siis lapsed võtsid üle tormise vee võõrale maale minnes sageli kaasa just nimelt nukkusid.
Ja ometi on nukud ühtlasi sageli ka õudusfilmide peategelased. Inimesesarnased olevused ärkavad ellu – õudne on juba see. Ei tee enam vahet koopia ja originaali vahel – kohutav. Eriti kohutav on see, et nukud on disainitud üldiselt kenamaks, puhtamaks, täiuslikuma kehaga (Barbie!) kui inimesed ise on. Tähendab, koopia trumpab originaali üle. Aga õudusfilmides selgub, et selle kauni koopia sees on tegelikult väike kirvega poiss. Ilmselt just see pakubki kõige suuremat õudust: me oleme loonud nukud selleks, et nad näeksid välja nunnud ja pakuksid turvatunnet, me oleme nendesse projitseerinud oma kõige lahkemad tunded, ja kui nad osutuvad täiesti vastupidi käituvateks olenditeks, tunneme mitte ainult üllatusest tekkivat õudust, vaid ka teatud pettumust. Vaatad enda poole roomavat lokkide ja pikkade plastist ripsmetega Miiat, kellel on verine nuga hambus, vaatad tema selja taga lebavat isa laipa ja mõtled: Miia, kuidas siis nii?

REIS METSA LÕPPU esietendus 17. augustil Sakala 3 Teatrimajas

large_Ekspeditsioon_Reis metsa lõppu_f_Kulla Laas.jpg

medium_Ekspeditsioon_Reis metsa lõppu_f_Kulla Laas.jpg

small_Ekspeditsioon_Reis metsa lõppu_f_Kulla Laas.jpg

thumbnail_Ekspeditsioon_Reis metsa lõppu_f_Kulla Laas.jpg

N: Nukud

Metsad on tuntud paigana, kust saab ressursse, kus elavad metssea põrsad, metsa rüpes võib käia puhkamas – ja nii edasi. Siiski on metsal veel hulgaliselt külgi, mille poole vaatamine võiks tulla kasuks. Üheks võimaluseks on kasutada metsasid aja mõõtmise vahendina. Täpsemalt: me oleme harjunud kirjutama ajalugu lähtuvalt inimesest ja kuna inimene on draamat otsiv olend, siis tähendab ajalugu meie jaoks ennekõike dramaatilist ajalugu. See ei tähenda sugugi ainult sõdu ja atentaate (nii edukaid kui edutuid), vaid ka seisuste vahelisi suhteid, objektide ajalugu, muutusi mentaliteedis ja nii edasi. Need draamad ei ole nii dramaatilised kui näiteks sõjad, nad jaotuvad ajas ühtlasemalt ning laiemalt, nihked ei ole reljeefsed, vaid sageli madala põndaku kujulised – kuid nad on siiski draamad. Tänu sellele tajume aega kiire, hakitu ja inimkesksena.
Kui me kirjutaksime aga ajalugu nõnda, et nende keskmes on metsade ajalugu, võiks meie arusaam nii ajaloost, maailmast kui ajast muutuda. Ka metsas on olnud aegade jooksul muutuseid, vahetunud on näiteks puuliigid ja nii edasi, kuid olemuslikult on metsade ajalugu sootuks raugem, aeglasem ja draamavabam kui inimajalugu. Küsimused nagu kuidas möödub aeg metsas? mida tõi kaasa möödunud aastatuhat metsades? mis metsas muutub, kui seal muutub? ootavad vastamist ja avastamist. See ei oleks sugugi pelgalt uue vaatenurga alt ajaloole vaatamine, vaid sisaldab endas võimalust, et kogu ajaloo keskmes ongi mets ning mis inimeste keskel vahepeal juhtus, sellest ilmuvad vahel ehk mõned eriuurimised ja väikeses tiraažis teadustrükised, kuid üldiselt – keda huvitab? Me loeksime pakse monograafiaid sambla lõhna ajaloolisest arengust, vaatame jooniseid lindude arvukuse muutustest, prooviksime sõnastada, kuidas täpselt on hääled ja faktuurid metsades miljonite aastate jooksul tasapisi teisenenud või samaks jäänud. Nagu mets ise, nii võiks ka ajaloo fookuse asetamine metsale mõjuda ilmselt rahustavalt ja lohutavalt.

REIS METSA LÕPPU esietendus 17. augustil Sakala 3 Teatrimajas

large_M_12.jpg

medium_M_12.jpg

small_M_12.jpg

thumbnail_M_12.jpg

M: mets

Lauri Lagle nimes algavad nii esimene kui tagumine nimi “l”-tähega, sellele järgneb mõlemal juhul “a” ning mõlemas on viis tähte. Säärane lähenemine peegeldab inimlikku igatsust korrapära ja harmoonia järele. On palju vaieldud, kas kirjeldatud igatsus on sünnipärane, inimesele olemuslik, või on see aja jooksul inimesse istutatud ja eeskujude varal kasvatatud. Üks kunstiajaloo professor, kes üldiselt toetas igasuguse kunstilise maitse, aga ka elukommete kujunemise üle juureldes väidet, et ühiskond ning ajastu juurutavad sääraseid mehhanisme, vaatles enda sõnul kord oma vastsündinud lapselast ja märkas tema rahunemist, kui kostma hakkas harmooniline muusika. Sellest tegi ta järelduse, et vähemalt teatud tungid ja impulsid on inimeses siiski kaasasündinud, kuid samas ei tohiks teha siit järeldust, et näiteks kakofooniline muusika oleks kole ja inetu ning vastuolus inimese “loomusega”. Ka loomus võib muutuda, areneda, teiseneda ja sugugi mitte kõigi inimeste “loomus” pole ühesugune. Tõsi, kunstiajaloo professor osutus hiljem topeltagendiks ning tema enda elus võis seetõttu rahu ja korrapära olla üpris napilt.
Säärane korrapära soov peegeldub tänasel päeval muu hulgas linnaparkides. Inimesed on harjunud, et kui loodus tuua linna, siis peab temaga midagi muutuma – ta peab kaotama oma metsikuse ning alluma teatud reeglitele. Puud kasvagu korrapäraselt, rohi olgu niidetud, oravad regulaarselt toidetud. Kaosest peab saama kord. Uuemal ajal on hakatud ütlema, et see inimlik soov on arusaadav, kuid see pole ainuke võimalus, kuidas vaadata loodust urbanistlikus keskkonnas. Nii kliima kui elurikkuse, aga ka inimese heaolu jaoks on täiesti mõeldav ka lahendus, kus muru ei niideta või kus dekoratiivsed puuliigid (näiteks eeslinnades vohavad elupuude hekid) asendatakse nendega, mis pakuvad rohkem varju või seovad rohkem igasuguseid mürke. Ja silmalegi ei ole sellised rohumaad sugugi koledad vaadata. Ümberharjumine on võimalik.

REIS METSA LÕPPU esietendus 17. augustil Sakala 3 Teatrimajas

large_L_11.jpg

medium_L_11.jpg

small_L_11.jpg

thumbnail_L_11.jpg

L: Lauri Lagle


Kuld on ajanud inimesi teatavasti hulluks ja kulla nimel on tapetud, nälgitud, petetud, varastatud ja nii edasi. Samas ei ole kuld elutegevuseks hädavajalik – erinevalt näiteks veest. Enamgi veel: kuigi kullal on mitmeid väärt omadusi, näiteks sarnaselt plaatinaga ei hakka ta kunagi roostetama, siis kasutatakse tööstuses ainult kümnendikku leitavast kullast. Levinuim näide on mobiiltelefonid, mis sisaldavad umbes 50 milligrammi kulda (selle väärtus on mõned eurod), kus seda kasutatakse just nimelt roostevabade ühenduste loomiseks. Ajaloo jooksul on kulda kasutatud elektrikontaktide juures või spetsiifiliste kaablite ehitamisel, aga ka depressiooni, impotentsi ja alkoholismi ravis, lisandina gurmeetoitudes, McLareni vormelautodes, lennukite kokpittide akende jäätumiskindlaks tegemisel – ja nii edasi. Kuid säärased praktilised kasutusviisid on ikkagi vaid murdosa kulla lõppsaatusest ning keegi ei tapa selle nimel, et saada terake kulda oma pistikusse.
Kuld on sedavõrd hullutav materjal mitte objektiivsetel, vaid subjektiivsetel põhjustel, peegeldades kaht sügavalt inimlikku iha: ilu ja ahnust. Vastuoluline kokteil, kuid mingil moel on ilu ja ahnus alati koos käinud ja nii läheb ka tänapäeval umbes pool kullatoodangust ehete loomiseks ja 40% investeeringute põlistamiseks.
Mis puudutab kulla esteetilisi kvaliteete, siis kahtlemata on tema väline vorm rõõmustav, värv ilus ja lisaks lubab kuld end mitmel moel töödelda. Ta on kõigist metallidest kõige paindlikum ning lubab ennast pressida sedavõrd õhukeseks, et temast võib peaaegu läbi vaadata. Gramm kulda on võimalik taguda näiteks nii õhukeseks, et see katab terve ruutmeetri ja temast läbipaistev valgus kumab rohekassinisena, sest kuld peegeldab tugevalt kollast ja punast. Kaunis!
Säärane pimestav ilu ja samas harvaesinevus on teinud kullast ühtlasi olulise instrumendi ülemaailmses finantssüsteemis. Metall, mis ilmselt tekkis kunagi supernoovade tuumasünteesis ja neutrontähtede kokkupõrkes ja mis oli osa sellest kummalisest tolmust, millest moodustati päikesesüsteem, on inimmaailmas muutunud investeerimiskontode garantiiks, riikide finantsstabiilsuse loodijaks ja nii edasi.
Võimalik, et kuld ei ole sugugi ainuke, mis ühendab ilu ja ahnust. Samamoodi naudime me näiteks ka metsa – ja tõmbame ta maha, et dividende saada. Või võime armastada teist inimest, aga ometi kasutame teda ära. Selle suhtes ei pea ülearu moraliseeriv olema. On nagu on. 

REIS METSA LÕPPU esietendus 17. augustil Sakala 3 Teatrimajas

large_K_10.jpg

medium_K_10.jpg

small_K_10.jpg

thumbnail_K_10.jpg

K: Kuld

Juhan Jaik avaldas ajakirjanduses oma esimese jutu 1921. aasta augustis, mil ta oli alles 22-aastane. Kuid juba septembris ilmus järgmine lugu, ja oktoobris järgmine, ja peagi oli noor Võrumaal sündinud Jaik silmatorkavaks kirjanikuks kujunenud. Kuidas täpselt sai ikkagi mõisatöölise pojast kirjanik, miks Volga-äärsetes linnades asumisel olnud noormees võttis siiski oma loomingu üheks alustoeks muinasjuttude ja legendide jutustamise, mil moel avanes lihtsa külakooli kasvandiku jaoks kirjanduse võluväli – fakte võime ju teada, kuid elutaju mõistatusi me ei lahenda.
Üheks oluliseks komponendiks Jaigi loomingus olid inimese ja looduse vahelised suhted. Ilma liigse sentimendi ja kaasaegse inimese moraliseerimiseta suutis Jaik näha seda suhet nii poeetiliselt kui ka kriitiliselt, aimates selles nii müstilisi kui ka vägivaldseid jooni. Tema novell “Ohemäe jahimehed” kirjeldab näiteks inimese ja metsa pingelist suhtlust ning sellest sai Ekspeditsiooni uue lavastuse “Reis metsa lõppu” algmaterjal. Kuid 1934. aastal avaldas Jaik ajakirjanduses muu hulgas loo “Pindsaare jahimehed”, mis algas nii:
“Ei saa salata ega jätta hooplemata, et eesti rahvas on kange jahirahvas. Me oleme hävitanud oma maal hundid ja karud, ilvesed ja tuhkrud, põdrad ja põdravasikad, ja mis on järele jäänud, nendel loomadel pole ka enam mingit õiget elu ega olemist, muudkui istu põõsa all ja oota värisedes surmatundi. Nii on need lood igal pool, aga kõige kangemad kütid üle Eesti on ikka seal Pindsaare pool kandis.
Pindsaare on… Noh, te teate isegi, kuspool ta on. Just sealsamas ta ongi, kus on need kõige kangemad kütid. Satud sinna külla, siis ei küsita mitte, kuidas su käsi käib, vaid: kas lindu oled juba lasknud. Käsi käib... Noh, käsi käib igal inimesel kui ikka ja ega ta küsimisest hakka paremini käima. Hoopis tähtsam on küsida, kas inimene on jahil käinud, kas ta seljasooned ei valuta pikast aelemisest mööda metsa ja püssi seljaskandmisest, sest väga kergesti võib juhtuda, et võõras on saanud sellest tähtsast asjast mõne päeva juba puhata ja võib teda kutsuda kaasa soole otsima tetri. “Aga nahka on pandud see jahipidamine,” seletas Pindsaare vana mulle tänavusel kohtamisel. “Uue jahiseaduse on nad pannud maksma ja nüüd on jaht mokas. Enne läksid penikesega välja, kõndisid mööda metsa, noh, paarkümmend tetre ikka korjasid õhtuks kokku. Satud pesakonnale juurde, lased iga pauguga viis tükki, ülejäänud lendavad sinnasamma lähedusse, kihutad koeraga jälle tagantjärele, jälle teed oma paugukese, ja lind muudkui vajub. Aga nüüd, enne ei saa jahile minna, kui lind juba suur ja kaval. Nagu lähed metsa ja ta tuule pealt tunneb su lõhna, kohe tõuseb lendu, ilma et sa kuuleksidki.”
“Aga,” lisas Pindsaare vana tähtsa näoga juurde, „kui lusti on, siis täna alles tuleb jaht. Ega see uus seadus tähenda ka midagi.”

REIS METSA LÕPPU esietendus 17. augustil Sakala 3 teatrimajas
https://www.ekspeditsioon.com/lavastused/reis-metsa-loppu

📷 Kulla Laas

large_J_9.jpg

medium_J_9.jpg

small_J_9.jpg

thumbnail_J_9.jpg

J: Juhan Jaik

Inimene on üldiselt teatri keskmes. Võib isegi öelda: kõigist kunstiliikidest on teater kõige inimese-kesksem. Kujutavas kunstis võib keskenduda tähistaevale, loomariigile või muutuda üleüldse abstraktseks – pole inimest, pole probleemi. Muusikasse võib kuulaja alati projitseerida inimlikke tunge ja igatsusi, aga printsiibina on muusika alati abstraktne ja ei jutusta tingimata inimesest isegi siis, kui näiteks popmuusikas kuuleme lauldavat sõnu armastusest või vihkamisest. Mis on viiulihelil pistmist inimesega? Mitte midagi. Ka arhitektuur, kirjandus, film – kõigi nende käeulatuses on tunduvalt suuremad inimesevälised alad kui teatril. Sest teatris on alati laval inimene, teda vaatavad teised inimesed, ja mida ka laval ei tehtaks, mingil moel räägib see inimesest. Antropotseeni ajastul võib öelda: teater on inimese nartsissismi üks kõige selgemaid platvorme.
Muidugi on tehtud katseid sellest inimese-kujulisest nõiaringist väljumiseks. Teater on proovinud olla inimeseväline, asendada laval inimene kellegi või millegi muuga, rääkimata temaatikatest, kuna kujundite keeles proovitakse samamoodi rääkida tähistaevast, loomariigist või millestki abstraktsest. Kuid need põiktänavad ei väära veel teatri põhiolemuses olevat inimkesksust. Nagu öeldakse: teater on kohtumiste paik. Aga seal kohtuvad ainult inimesed ja ainult inimestega.
See võib omakorda kaasa tuua – ja ongi toonud – leppimise inimesega. On tuntud põhimõte, et halb näitleja hakkab laval oma tegelast hinnanguliselt mängima, pidades ennast kuidagi paremaks, kuid hea näitleja ei tee seda kunagi. Tema proovib mõista kõiki olukordi ja karaktereid, keda või mida ta laval läbi viima peab. Sarimõrtsuka kehastaja, ebamäärane improvisaator, provokaator või partnerit esteetiliselt ahistav näitleja – kõik on teatrisse teretulnud ja mingil moel neid siin alati “mõistetakse”. Nii vaadatuna ei ole kiriku ja teatri vahel tõesti erilist vahet: mõlemas peaks olema pea kõigi inimeste varjupaik, kust neid ei tõrjuta ja kus nad tunnevad ära, et pole üksi.
Kahtlemata on see hea. Või ei ole hea? Kas peaks teater kuidagi kriitilisem olema inimese suhtes? Ent kuidas olla kriitiline nähtuse suhtes, mis on sinu peamine nurgakivi?

REIS METSA LÕPPU esietendus 17. augustil Sakala 3 Teatrimajas

large_I_8.jpg

medium_I_8.jpg

small_I_8.jpg

thumbnail_I_8.jpg

I: Inimene

Hirnumine on hääl, mida teeb hobune. Tundub, et nagu paljude loomade puhul, nii on ka sõna “hirnumine” kirjutatud üles umbes nii, kuidas inimese kõrvale on hobuse häälitsemine kostnud. Tõsi, keeleteadlased näevad muid juuri. Soome ja isuri keeles on hobuse häälitsemine “hirnua”, lüüdi ja vepsa keeles “hirnuda”, vadja keeles “irnua” – võimalik, et eestikeelne sõna tuleb hoopis vennasrahvaste seast. Kuid ka need sõnad tunduvad olevat kahtlaselt lähedal sellele häälele, mida meie kõrv kuuleb, kui hobune häälitseb. Ent kas kuulsid siis läänemeresoomlased hobuse häälitsemist kuidagi teistmoodi kui mujal? Sest inglise keeles on hirnumine hoopis “to neigh”, vanas inglise keeles “hnǣġan”, protogermaani keeles “hnajjōną”, rootsi keeles “gnägga”, islandi keeles “hneggja” – ja nii edasi. Saksa keeles öeldakse üldse näiteks “wiehern”, kusjuures nagu eesti keeles “hirnuminegi” – see sõna võib tähistada korraga nii hobuse häälitsemist kui inimese naeru. “Sa oled naaru elevele nigu setu hobene,” öeldi vanasti. Või “Hirnub nagu hobu, hambad paljad.” Või “Kui Juta naar, sis hirn ku hopõn.” Või “Üttelukku hamba lajan, nigu kõlu hobesel.” Või “Ega sa pole hobu, et sa sedasi hernud.”
Seega näeme kummalist inimese ja looma kokkusulamist läbi hirnumise või naermise. Hobusele spetsiifilist heli kasutatakse hoopis inimlike emotsioonide väljendamise kirjeldamisel, kusjuures see side on tekkinud visuaalselt: kuna inimene paljastab naerdes hambad, siis meenutab ta nõnda hirnuvat hobust, ja kuigi hirnumine võib olla hobuse jaoks vahend, kuidas väljendada hirmu, õudust, paanikat ja nii edasi, siis inimmaailmas tähistab “hirnumine” midagi rõõmsat, optimistlikku, kergendavat. Järelikult on hirnumine miski, mis pealtnäha toob inimese ja looma teineteisele lähemale, liidab nad ühise häälitsuse võluriiki, kuid lähemal vaatlemisel selgub, et see lähemaletoomine on pealiskaudne, ülbe ja hobust isegi alandav. Mitmekihilist eksistentsiaalset “hirnumist” on suutnud inimene tõlgendada ainult tühise paljastatud hammastega irvitamisena.

REIS METSA LÕPPU esietendus 17. augustil Sakala 3 Teatrimajas

large_H_7.jpg

medium_H_7.jpg

small_H_7.jpg

thumbnail_H_7.jpg

H: Hirnumine

Genotsiid on ühe teatud inimrühma teadlik hävitamine. Aga kas on olemas ka inimmaailma välist genotsiidi? Kas näiteks võib rääkida ihast tappa järjepidevalt teatud nähtused looduses? On ju olemas ridamisi hästi organiseeritud, tehnoloogiliselt varustatud ja edukalt läbi viidud programme, mille ainsaks eesmärgiks on looduses midagi lõplikult või poollõplikult hävitada. Paljud lähevad tänapäevalgi massööride juurde ja kurdavad kanget selga, sest suvine umbrohutõrje on nõudnud palju koogutamist. Me oleme otsustanud: naat on kahjulik ja tuleb vähemalt teatud territooriumil täielikult hävitada, välja juurida, lõplikult lahti saada. Sama kehtib veel näiteks raudnõgese või võilillede kohta. Ei piisa ainult kärpimisest, vaid meis tekitab kummalist põlgust, viha ja meeleheidet, kui kevadel tomatite vahel järjekordset ohakavõrset näeme. Juba toomegi kõpla, surume mulda ja kisume ta välja.Üks Soome teadlane väitis kunagi, et vanade taluõuede puhastamine võsast peegeldab inimeste allasurutud viha metsa vastu ja metsa proovitakse tõrjuda enda lähikonnast. Kas on see kuidagi teistmoodi kui see, kui me ei salli “teatud liiki” uusi inimesi enda naabruskonnas? Soode kuivendamine: soov saada lahti teatud piirkonnas veest, soost, rabast. Lageraie: teadagi mis. Hiirelõks, mis on kohandatud spetsiaalselt ühe loomaliigi hävitamisele. Aianduspoed pakuvad uusi ja uusi lahendusi muttidest lahtisaamiseks ning oma sõna ütleb sekka isegi kaitseväe juhataja, kelle hobiks on sihikindlalt mutte tappa. Rotimürk: paned plastkarbis välja mõned graanulid, aga niimoodi, et kutsuke või kiisuke seda süüa ei saaks, sest nad on “armsad” ja “kodused”. Nihutad selle rotiaugu juurde ja loodad, et hommikuks on mõni juba koolenud, ning nädala lõpuks oled rottidest lõplikult lahti saanud.
Vahel on loodusgenotsiid seotud ka moevooludega. Näiteks ühel hetkel ei tundunud vanad talulilled enam piisavalt seksikad, need juuriti välja ja asendati valgetes rippuvates plastkorvides olevate rododendronitega. Või on kõik kuidagi kaudsem, peenem. Teatud taimeliigid hakkavad vähenema, sest kliima soojeneb, aga kliima soojeneb seetõttu, et oleme pannud ta soojenema. Rõõmustame küll viinamarjade ja aprikooside üle, mida on võimalik kasvatada ka Emajõest põhjapool, aga samas peaksime valmistuma, et kuusemetsad vajuvad tasapisi minevikku. Mis saab jõululauludest, kus mainitakse kuusepuusid? Ilmselt leinalaulud.

REIS METSA LÕPPU esietendus 17. augustil Sakala 3 Teatrimajas

large_G_6.jpg

medium_G_6.jpg

small_G_6.jpg

thumbnail_G_6.jpg

G: Genotsiid 

Fanta leiutati natside poolt. See on kurb algus suurepärasele joogile, kuid mis teha. 1940. aasta alguseks hakkas Saksamaal lõppema Coca-Cola tootmiseks vajalik siirup, sest natside vastu olid kehtestatud kaubandussanktsioonid ning kogutud varud olid mõeldud mitte müümiseks, vaid haavatud sõduritele, kellele anti Coca-Colat haiglates ravimise ja parema tuju jaoks. Coca-Cola ettevõtte Saksamaa haru juht Max Keith otsustas nendes tingimustes luua uue koolajoogi, mille jaoks kasutas ta seedri tootmisel järelejäänud õunajääke ja juustu tootmisel tekkivat vadakut. Uut jooki tehti seega “jääkide jääkidest”, nagu ütles Keith. Kui tootele hakati nime mõtlema, palus Keith oma kolleegidel kasutada fantaasiat (saksa keeles Fantasie) – ja üks müügimees olevatki hüüdnud: Fanta!
Juba mõned aastad hiljem müüdi aastas kolm miljonit kasti uue joogiga, kusjuures sugugi alati ei joodud seda ära, vaid suhkru nappuse tõttu lisati suppidele ja hautistele magususe saamiseks.
Päris sõja lõpukuudel olevat üks Saksa kindral käskinud Keithil haakida oma firma nimi Coca-Cola omast lahti, kuid Keith keeldus. Sellele oleksid järgnenud karistused, aga enne sai kindral ühe liitlaste lennurünnaku käigus pommitabamuse. Fanta pääses – kuid muutus.
1949. aastal Fanta tootmine lõpetati, ent 1955. aastal lisasid itaallased Napolis joogile apelsinimaitse (selleks kasutati Napoli enda apelsine) ja sündis klassikaline Fanta, mida me tunneme ka täna.
2015. aasta veebruaris soovis Coca-Cola kompanii tähistada Fanta leiutamise 75. sünnipäeva ning turgudele paisati sõjaaegse maitse ja pakendiga jook. Ilus sünnipäevamõte lõppes skandaaliga – leiti, et tegemist on igatsusega natsiaja järele ning jook korjati lettidelt.
Fanta lugu näitab, kuidas moodsa aja inimkond kõlgub pidevalt autentsuse ja koopia vahel. Kord igatsetakse midagi, mis oleks “autentne” (talulilled, käsitsi kirjutatud kirjad, füüsilised puudutused ja nii edasi) ja siis jälle midagi, mis oleks pigem “koopia” (näiteks kui rahaliselt on kitsas käes, ei nõua inimene enam autentset, vaid kättesaadavat, kuid kättesaadav on sageli millegi luksuslikuma koopia). Võib vabalt juhtuda, et ühel hetkel saab koopiast uus autentsus ja kui siis koopiast tehakse koopia – nagu tehti Fanta 75. juubeli puhul koopia omaaegsest Coca-Cola koopiast –, võib puhkeda skandaal, sest lihtsas nostalgiale mängivas turundusvõttes võidakse näha hirmutavat autentset iha millegi kohutava järele.

REIS METSA LÕPPU esietendus 17. augustil Sakala 3 Teatrimajas

large_F_5.jpg

medium_F_5.jpg

small_F_5.jpg

thumbnail_F_5.jpg

F: Fanta

Ekspeditsioon märgib üldiselt reisi millegi uurimiseks, mille olemasolu aimatakse, kuid kindlad veel ei olda. Teeleminejaid erutab seega teadmatus, aga kui lõpuks on eesmärk käes, uuritav kätte saadud ja läbi uuritud, siis vaimustus lahtub ning hakatakse ootama juba uut võimalust minna uurima midagi, mida veel ei teataks. Inimlik paradoks: igatseme kogu aeg midagi uut, aga kui uus on käes, siis täielikku rõõmu see ei paku. Seetõttu on võimalik, et me igatseme mitte uut, vaid igatsust ennast.
Akadeemilistes ringkondades ei ole see mure tundmatu. Mõni aasta tagasi lavastas Lauri Lagle üht lavastust ning kutsus trupiga kohtuma Teaduste Akadeemia presidendi Tarmo Soomere. Kui tema käest küsiti, mis on teadlase jaoks kõige raskem, siis ütles ta, et üha raskem on leida vastamata küsimusi. Üha rohkem asju on meile teada ja keegi ei taha uurida seda, mis on juba teada. Meid kannustab uus, tundmatu, hämarusse peitunu. Soomere rääkis tundest, mis teadlast valdab, kui ta on avastanud midagi, mida pole veel avastatud. See on, nagu oleks tõusnud mäetippu. Korraga tõuseb inimene kõrgemale kõigest teadaolevast ja tema ees avaneb tundmatuste lõputu väli. Milline õnn!
Aga seda tunnet on üha vähem. Mõningaid asju me ei saa Soomere sõnul kunagi teada. Näiteks ei suuda me kunagi keset juunikuud öelda, mis ilm on 15. oktoobril. Kuid ometi loodavad teadlased, et ehk tekib neile elus vähemalt korra võimalus panna näpp peale millelegi, millest neil veel aimugi pole – aga mida oleks siiski võimalik teada saada, täpsemalt uurida. Sest seista silmitsi millegi täiesti tundmatuga, mida sa ei saagi kunagi selgeks – see pole ka just eriti hea tunne.
Lauri Lagle moodustas trupi Ekspeditsioon mõned aastad tagasi. Tahetakse enam-vähem sama, mida akadeemikud: minna kuhugi ja uurida midagi, ja kuigi teekond ning eesmärk pole liiga selged, peavad mingid aimdused siiski olema. See pakub rõõmu ja huvi ning võimalust tõusta kas just mäetippu, aga vähemalt tasapinnast natuke kõrgemale põndakule.

REIS METSA LÕPPU esietendus 17. augustil Sakala 3 Teatrimajas

large_E_4.jpg

medium_E_4.jpg

small_E_4.jpg

thumbnail_E_4.jpg

E: Ekspeditsioon

Draama sõna tähistab teatrikunstis üldiselt tekstitüüpi, kuid laiemates hulkades võrdub “draama” mingit sorti emotsionaalse kataklüsmiga, erilist jama või midagi muud säärast. Võib-olla ei ole need kaks käsitlust teineteisest ka liiga erinevad: kui näiteks maalikunst on vaikiv kunstiliik, mida vaadatakse ning vaadeldakse rahulikus ja vahel isegi haigla kliinilist vaikust meenutavas valges keskkonnas, siis teatri südameks näib olevat mingi konflikt või nihe või muu kasvõi märkamatu ümberkorraldus asjade normaalses seisus – ehk draama. Seda me läheme vaatama, selle eest maksame raha.
Igapäevaelus mõjub draama aga negatiivsena. “Ära tee draamat!” võib kosta köögiukse vahelt, kus pikaaegne abielupaar on võtnud ette tülitsemise raske töö. Draama tähendab liialdust, ülepingutamist, kärbsest elevandi tegemist – samuti mingit nihet asjade normaalses seisus, kuid igapäevaelus me sellist nihet ei salli. Seetõttu ei salli me ka draamat, vaid tahame, et kõik oleks nii, nagu see on alati olnud, isegi kui seda “alati olnud” pole kunagi olemas olnud.
Ajastul, mil igapäevaelu on muutumas aga üha teatraalsemaks ja draamad ehk näiteks jutustused (mitte aga tingimata faktid) suunavad juba suuri globaalseid poliitikaid, on teater muutumas natuke draamavabamaks. Hiljuti juhtis sellele tähelepanu näiteks tuntud näitleja Jaan Rekkor, kes ütles, et tänapäeval mängitakse sageli nn nullstiilis. See tähendab: näitleja ei tee erilist draamat lava peal, vaid mängib nii, nagu oleks ta endiselt hommikumantlis ja tema ise. See on huvitav tähelepanek, mille üle tasub pikemalt mõelda. Miks on toimunud selline vahetus? Miks teatris vähem draamat, aga elus rohkem draamat?

REIS METSA LÕPPU esietendus 17. augustil Sakala 3 Teatrimajas


large_D_3.jpg

medium_D_3.jpg

small_D_3.jpg

thumbnail_D_3.jpg

D: Draama

Bubo bubo tähendab ladina keeles kassikakku. Vahel öeldakse tema kohta ka Uhu – sest ta häälitseb nõnda. Lavastuses kannab kassikakku oma peas näitleja Jörgen Liik. Liik on pärit Saaremaalt, mis on üks väheseid kohti Eestis, kus kassikakk on suutnud püsida. Ta vajab eluks rannaluiteid või siis suuri soomassiive, kus on rabajärved. Tosin aastat tagasi oli Eestis järel vaid kõige rohkem 120 paari kassikakke, mida oli poole vähem kui kümmekond aastat varem. Mingil põhjusel nad ka ei sigi, näiteks 2009. aastal ei saanud teadaolevalt mitte ükski (!) kassikaku poeg lennuvõimeliseks. Suur jama on elektriliinidega: umbes pooled Eesti kassikakkudest surevad elektrilöögi tagajärjel.
Tähelepanu tasub juhtida ka näitleja Jörgen Liik perekonnanimele. Arusaam sellest, et elusloodus jaguneb liikideks, keda saab kaardistada, nimetada, lahterdada, süstematiseerida ja nii edasi, sai tugevamad jalad alla 18. sajandil Rootsi loodusteadlase Carl Linnaeuse töödes. Jean-Jacques Rousseau saatis talle kord kirja, kus ütles: “Ma ei tea Maal ühtegi suuremat inimest.” Goethe sõnade kohaselt mõjutasid teda kõige rohkem Shakespeare, Spinoza ja Linnaeus. Räägitakse, et kui Linnaeus oli alles väike laps ja juhtus närvi minema, siis anti talle kiiresti mõni lill ning see rahustas poisikese kohe maha.
Võimalik, et lilleks oli meelespea. Meelespea (inglise keeles forget-me-not, st ära-unusta-mind) olevat saanud nime sel moel, et Flora käis ja jagas lilledele nimesid ning kui ta möödus meelespeast, olevat too sosistanud: ära unusta mind! Meelespea seemned säilivad maapinnas 30 aastat, oodates soodsaid kasvutingimusi. Kui need saabuvad, lill tärkab. Kui need ei saabu, lill ei tärka.

REIS METSA LÕPPU esietendus 17. augustil Sakala 3 Teatrimajas

large_B_2.jpg

medium_B_2.jpg

small_B_2.jpg

thumbnail_B_2.jpg

B: Bubo bubo

A:  Antropotseen
Antropotseen tähendab lühidalt öeldes, et inimene on maailma looduse ja kliima untsu keeranud. Esimest korda selle külmas universumis soojalt tuksuva planeedi ajaloos dikteerib inimliik, mis loomad elavad ja surevad või kui palju õues vihma sajab. Me kõik teame seda. Selles pole midagi uut. Antropotseenist kõnelemine pole enam aktuaalne, vaid juba konjunkturistlik – ja sellest vaikimine oleks samas küünilisus. Seda enam, et antropotseenist rääkimine väljus juba ammu akadeemilistest ringkondadest ning probleem on emotsionaalselt laetud. See tähendab – ütled “antropotseen”, aga mõtled, miks inimene küll nii hoolimatu on. Põhimõtteliselt, universaalselt ja vist ka pidurdamatult. Mõtled nii, ja teed järgmise poole tunni jooksul vältimatult ka ise midagi, mis sulle teadmatagi aitab natukene kaasa sellele, et kusagil kärbub korallrahu või keegi vanainimene hingab liiga palju toksilist õhku. Ja nagu ikka kriisiaegadel (aga mingisugune kriis on alati) hakatakse mõtlema, kas kunagi võis olla teisiti. Kas kunagi võisid inimesed suhtuda kasvõi näiteks loodusesse kuidagi teistmoodi. Kas kunagi oli mingi müütiline hetk või aeg, kui inimesed olid mingil moel paremad kui meie? Ja muidugi minnakse sinna, kus meist keegi enam ei ole: minevikku. Vaadatakse näiteks sajandi alguse fotosid maastikest, mis on metsadest lagedaks raiutud, ja mõeldakse – vist siis suhtusid inimesed loodusesse paremini. Miks? Mis oli nende saladus? Ja mis juhtus? Vaatad uuesti seda õnnetut fotot ja mõtled siis: aga miks nad siiski kõik metsad maha raiusid?

REIS METSA LÕPPU esietendus 17. augustil Sakala 3 Teatrimajas

large_YT5A5946.jpg

medium_YT5A5946.jpg

small_YT5A5946.jpg

thumbnail_YT5A5946.jpg

A: Antropotseen

Ekspeditsioon tuleb sügishooajal välja koguni nelja lavastusega. Rahvusvahelist tähelepanu äratanud lavastajate Lauri Lagle, Ene-Liis Semperi  ja Jarmo Reha kõrval teeb oma kolmanda lavastuse Katariina Unt. Lavastused uurivad inimese kohalolu maailmas, tema tajusid ja kokkupanemise mehhanisme, igatsusi ja hirme. Kõik lavastused on autorilavastused – see tähendab, koos trupiga minnakse kohtadesse, kuhu saavad minna ainult need inimesed, ainult nüüd, ainult siin. Kolme lavastust mängitakse Ekspeditsiooni praeguses mängupaigas Sakala 3 teatrimajas, Undi lavastus esietendub KUMU auditooriumis.

Lauri Lagle toob lavale Juhan Jaigi novellile põhineva “[Reis metsa lõppu]([https://www.ekspeditsioon.com/lavastused/reis-metsa-loppu])”. See räägib loo inimestest, kes kaovad metsa ning keda saadetakse otsima silmatorkavalt metsatundlik ekspeditsioon. Kuid mets ei usalda inimesi ja inimesed metsa. Salapärased vahejuhtumised ja vägede koondamised, seletamatud seigad ja koera ülekuulamine, puujuurte maffia ja tahe muutuda haavaleheks. Kes me oleme, kui me oleme mets? Lavastuses mängib Ekspeditsioon trupp Marika Vaarik, Jörgen Liik ja Katariina Tamm ning külalisena Simeoni Sundja. Esietendus 17. augustil Sakala 3 teatrimajas.

Jarmo Reha on toonud välja mitu soololavastust, kus mitme puhul on ta teinud koostööd kirjaniku Aare Pilvega – nii ka seekord lavastuse [“Eidos”](https://www.ekspeditsioon.com/lavastused/eidos) juures. “Mis on see kest, milles me kõnnime?” küsib Reha. “Kui palju on meil jõudu kanda veel armastust, mis õrn, või kui kaua jaksame endas lukus hoida raevu, mis tähtedega mõõtu võtab? Kes valas meid sellesse habraste piirjoontega kehasse, mille piiridel kõndides katsume endid lahata ja taaskord kokku õmmelda?” Esietendus 24. oktoobril Sakala 3 teatrimajas.

Eesti viimase 30 aasta üks olulisemaid näitlejaid Katariina Unt on siiani välja toonud kaks lavastust. Nüüd tõukub ta Anton Tšehhovi näidendist “Kolm õde”, mille tuntuim tsitaat õhkab Moskva – elust pulbitseva suurlinna – järele. “Ma tean, et meil on neid vaja,” ütleb Unt. “Neid on vaja vaadata. Ja mind ajab pöördesse mõte, et Moskvasse jääb sõitmata. Jääbki sõitmata.” Laval on Ester Kuntu, Maria Paiste ja Anumai Raska. Lavastuse [“3ÕDE”](https://www.ekspeditsioon.com/lavastused/3ode) esietendus 21. novembril KUMU auditooriumis.  

[Ene-Liis Semper toob välja muusikalise lavastuse](https://www.ekspeditsioon.com/lavastused/ene-liis-semperi-autorilavastus), mis toetub Hasso Krulli tekstidele ja kus heliloojateks on Jakob Juhkam ning Vambola Krigul. “Mind on hakanud huvitama nii-öelda asjade algolek, küsimus, kust ja kuidas üldse tekib inimestevaheline kommunikatsioon ning millest saavad alguse assotsiatsioonid ja emotsioonid, kehalisus ja kohalolu,” ütleb Semper. Temaga liituvad ammused  loomingulised partnerid Teater NO99st Marika Vaarik, Jörgen Liik, Rasmus Kaljujärv ja Rea Lest. Esietendus 2. detsembril Sakala 3 teatrimajas.

large_Reis metsa lõppu_f Kulla Laas.jpg

medium_Reis metsa lõppu_f Kulla Laas.jpg

small_Reis metsa lõppu_f Kulla Laas.jpg

thumbnail_Reis metsa lõppu_f Kulla Laas.jpg

Ekspeditsiooni sügishooaeg on avalik

pidu võõras korteris on risk. risk, mille kuusteist näitlejatudengit võtavad.  inimesed, kes otsivad teadmatust. see on soov püstitada küsimusi. soov vabaneda vastutusest ja võtta iga vabaduse hetke eest vastutus. aktsioonid on kordamatud - nii head, et neid pole võimalik korrata, või nii halvad, et neid pole mõtet korrata. pidu võõras korteris on püüd mõtestada maailma ja külvata sinna anarhiat. teater pole püha; vabadus on. vabadus katsetada seda, mis meid päriselt huvitab. pidu võõras korteris on ühine otsing ja gaasipedaal. see on läbilõigatud piduritross ja roolist lahti laskmine.

MANIFEST "PIDU VÕÕRAS KORTERIS"

Neljaks päevaks on EMTA lavakunstikooli tudengid Ekspeditsiooni kutsel tegemas midagi ainulaadset lavakooli ajaloos. 17. kuni 20. juunini toimub XXXI lennu ühekordsete aktsioonide festival Telliskivis Vaba Lava endistes ruumides (uue nimega Jaik) ning eksperimendi korras saab kogu tegevus toimuma lavastuse „Ainult jõed voolavad vabalt” lavaruumis. Kontseptsiooni võtmekohaks on esmakordse ideena kasutada uue kunsti sünniks võõrast ja juba kasutusel olevat lavaruumi. „Teatrist on kadumas risk. Justkui ainus võimalus on kindla peale välja minna. Meie igatseme riski,“ ütlevad noored näitlejad ise.  

Aktsioonide seas on Tallinna Linnateatri lavastuse “Tiit Pagu” etendumine vaid üheks õhtuks võõra lavastuse lavakujunduses. Ühel õhtul mängib terve kursus koos tuntud jazzmuusikutega muusikariistu, mida nad mängida ei oska ning kahel ööl proovitakse koos vaatajatega aru saada, kuidas erineb öine mõtlemine päevasest. Tehakse salajane giidituur lavastuse “Ainult jõed voolavad vabalt” telgitagustesse ning kuulatakse hulgaliselt paeluvaid loenguid näiteks David Vseviovilt ja Reet Ausilt, kes räägivad sellest, mis “neil pikalt hingel on olnud”. Vaatajale avatakse võimalus kohtuda tundmatutega ning iseendaga. Lastele mängitakse poolimprovisatoorset lavastust Andrus Kiviräha näidendi põhjal. Ainsana tehakse eelnevalt põhjalikult proove Anu Lambi lavakavaga Ukrainast, mida esitatakse kahel õhtul ning mille piletitulu läheb Ukraina toetuseks. Kõik muu on nagu teater, mida enam ei tehta – sünnib ja sureb vaid korra, leek on kõrge ja lootused madalad. Festivali lõpetab 12-tunnine aktsioon, kus lavale jõuab erinevate katsetuste galerii.

“Aktsioonid on oma olemuselt reaktsioonilised, vabama struktuuriga, riskantsed ja ootamatute sekkumistega – nagu pidu võõras korteris,” ütlevad tudengid. “Eksimised ja läbikukkumised – garanteeritud; ootamatud õnnestumised ja ainukordsed kohtumised – garanteeritud.”

Festival toimub Ekspeditsiooni kutsel ning palvel. „See, et otsingute läbiviijaks on tudengid, sobib hästi eksperimenteerimise sisemise dünaamikaga, kus otsivad need, kes pole veel leidnud,” ütles Ekspeditsiooni kunstiline juht Lauri Lagle.

„Ekspeditsiooni kutse vastuvõtt tundus ainuõige - tudengitel avaneb seeläbi võimalus ise välja mõelda ja luua programm ning selle eest vastutada. Saadav kogemus aitab neil kujuneda küpsemaiks, teadlikumaiks loojaiks,” rääkis kursuse juhendaja Jaak Prints.

Piletid festivalile on saadaval ülipiiratud kogustes [Fientas](https://fienta.com/my/events?q=teatririskifestival).
Festival sünnib Ekspeditsiooni ja EMTA lavakunstikooli koostööna.

large_Lavakunstikooli XXXI lend.JPG

medium_Lavakunstikooli XXXI lend.JPG

small_Lavakunstikooli XXXI lend.JPG

thumbnail_Lavakunstikooli XXXI lend.JPG

Tulekul on Ekspeditsiooni ja lavakunstikooli XXXI lennu ühekordsete aktsioonide festival Pidu võõras korteris

2023 aasta oodatuim teatritekst on ilmselt spetsialistide komisjoni poolt kirjutatud hinnangud teatrite kunstilise taseme kohta. See on tekst, mis on salapärasem kui Jaan Krossi kunagi rongis kaduma läinud käsikiri: kõik teadsid, et kusagil see protokoll on, kuid näinud pole seda siiamaani keegi. Õnneks õnnestus meil leida buss number 3 kevadiselt väljasulanud peatusest katkend, mille siinkohal avaldame.

/…/

(ilmselt Asekantsler, tekst algab uuelt lehelt): /…/ … ei tuleks. Võtkem arvesse, et kui me selle avaldame, siis mittesaajad ründavad, aga saajad ei avalda toetust. Umbes nagu mul lapsepõlves vahejuhtum roosa vahukommiga, kuid ma ei soovi seda täpsustada.

Komisjoni liige 1: Niisiis, alustagem kriteeriumitest. Õnneks on teatrijuhid need ise varem kokku leppinud, nii et võime kindlad olla, pahameelt hiljem ei tule, kuna teatrijuhid on muudatuste selja taga. (Nõusolevad häälitsused, eestlaslikult veidi pudiselt artikuleeritud ja liigsete konsonantidega)

Komisjoni liige 2: Ekspeditsioon. Ringreisitegevus: null. Algupärane dramaturgia: hmm. Viimane asi oli neil ainult muusika. Kas muusika võib olla dramaturgia? Mida arvab ministeerium?

Kultuuriministeeriumi hea vaim: Ma tean, et porgand võib olla antioksüdant ning et tinti saab teksapüksi pealt välja kuivatuspaberiga, aga kas muusika võib olla dramaturgia, seda peate otsustama ise.

Komisjoni liige 3: Keeruline küsimus. Aga kunstiline tase? Minule näiteks viimased asjad enam ei istunud. Tundus, et korrati ennast.

Komisjoni liige 1: Kas kordamine on tüütu nagu habemega härra naljad või on see senikäidud raja süvendamine? Mida arvab ministeerium? Kultuuriministeeriumi hea vaim: Ma tean, et kordamine on tarkuse ema ja et minu ema teeb i-me-li-selt bubertit, mis iga korraga läheb üha paremaks, aga kas bubert kehtib ka teatris, seda peate otsustama ise.

Komisjoni liige 3: Keeruline küsimus. Või arvestame publiku reaktsioonidega? Minu etendusel publik näiteks seisis.

Komisjoni liige 2: Minu etendusel kaks kolmandikku seisis, aga üks kolmandik istus.

Komisjoni liige 1: Kas on teada istujate nimed?

Komisjoni liige 2: Kahtlemata on, nendega juba tegeletakse Teatriliidu liinis.

Komisjoni liige 1: Minu etendusel oli jällegi niipiidi, et Heino ja Virve tõusid püsti kohe etenduse lõppedes, pärast teist kummardamist liitusid nendega Jürgen ja Madis…

Asekantsler: Kas Jürgen sealt Auvere kandist?

Komisjoni liige 1: Tema just. Teised jäid aga istuma, küll aga (tõstab sõrme) hiljem garderoobis oli sumin, ma ütleks, elevil.

Komisjoni liige 3: Minu etendusel oli sumin jällegi, ma ütleks, kärsitu.

Komisjoni liige 2: Lubage, minu etendusel ei sumisetud hiljem garderoobis, küll aga oli mõtlikku mõminat. Mis loeb rohkem: kas elevil sumin või mõtlik mõmin? Kultuuriministeeriumi hea vaim: Ma tean, et kui muna sisse torgata peenikese nõelaga avaus ja sisse vaadata, siis võib näha Riia linna, aga kumb on parem, kas sumin või mõmin, seda peate otsustama ise.

Komisjoni liige 1: Kuid lubage! Meie võime muidugi ise otsustada, aga kriteeriumid on nii ebamäärased, et… Kultuuriministeeriumi hea vaim: Tuletan meelde, et kriteeriumid töötasid välja teatrite juhid ja nende jaoks oli okei, kui täidate need sisuga ise.

Asekantsler: Just nimelt. Vaevalt saab siin midagi valesti minna. Mõelge ise: Eesti teatrite juhid lepivad kokku, et nende kunstilise taseme üle otsustavad mitte nemad ise, vaid Eesti teatrikriitikud. Nad on juba ette teadlikud, et hinded võivad erineda nende enesehinnangust. Selles ei saa kahelda! See on ju kindel lotovõit! Teatrijuhid ja teatrikriitikud – need sobivad kokku nagu tomat ja basiilik.

Komisjoni liige 1: Vabandage, kuid mina olen juba saanud ärevaid sõnumeid, kus soovitakse minu tulevase laiba rüvetamist ebasanitaarsete vahenditega, kui ei eraldata raha lavastusele, mille teemaks on noorte eetilis-moraalne kasvatus teatri poolt.

Kultuuriministeeriumi hea vaim: Omalt poolt siiski julgen soovitada rahulikult oma hinnang anda. Ministeerium seisab kindlasti teie selja taga, kinnitab kindlasti teie otsuse ja võtab kogu vastutuse enda peale. Alles möödunud nädalal võtsime näiteks oma hoole alla justiitsministeeriumist väljavisatud sooneutraalse havisaba: juba tema kosub. Usun, et sama saame…

/…/

Paber lõpeb.

Esimene lugemine: teatrite rahastus&shy;protokollid

Ekspeditsioon on inimesed, keda hoiab koos otsing ja soov süvenenult ning teatud põlemiskraadiga tegutseda ühise kunstiteose nimel. Ekspeditsioon on võimalus. Võimalus, mida me kasutame, et ellu kutsuda ja teostada ideid. Ekspeditsioon ei ole püsiv ja kindel, vaid muutuv. Ekspeditsioon muutub koos inimestega. Ekspeditsioon on katse maailma mõista ja mõtestada. Soov tegeleda meie meelest oluliste teemadega ja proovida jõuda nende tuumani. Tahe otsida tundmatut koos teiste mõttekaaslaste, loojate, näitlejate, muusikute, kunstnikega. Püüd luua teoseid, mis tänase hetke ja maailmaga resoneeruks. Ekspeditsioon on otsus tegutseda.
Me ei ole veel selle otsingu sõnastamisel kaugele jõudnud. Sest Ekspeditsioon kui mõte, võimaldab midagi enamat kui me hetkel oskame sõnastada. Meil küll ei ole veel sõnu, aga me tunneme, et see on õige asi. Ja on tunne, et see miski alles algab.
Aastal 2019. alustas Ekspeditsioon koostööd Von Krahli Teatriga, et kokku kutsuda kolmeks aastaks ühine püsitrupp, kellega koos järjepidevalt lavastusi luua.

Ekspeditsioon

Blogi

Üksikisiku närvikavast ajaloos

Avangardi konservatiivsusest

Kohaolu on kõik

Eliidiihalus

Reis jätkub!

Mis on teatri osa, kui kõik on teater?

Niisama kindel

Luule viib samasse punkti

Meie viimne tänulikkus kusnti vastu

On ka poeesia valge või must

V: VIIMANE

U: Uinumine

T: Teater

S: Sakala 3

R: Raev

P: Persevest

O: Ootused

N: Nukud

M: mets

L: Lauri Lagle

K: Kuld

J: Juhan Jaik

I: Inimene

H: Hirnumine

G: Genotsiid

F: Fanta

E: Ekspeditsioon

D: Draama

B: Bubo bubo

A: Antropotseen

Ekspeditsiooni sügishooaeg on avalik

MANIFEST "PIDU VÕÕRAS KORTERIS"

Tulekul on Ekspeditsiooni ja lavakunstikooli XXXI lennu ühekordsete aktsioonide festival Pidu võõras korteris

Esimene lugemine: teatrite rahastusprotokollid

Ekspeditsioon

Blogi

Üksikisiku närvikavast ajaloos

Avangardi konservatiivsusest

Kohaolu on kõik

Eliidiihalus

Reis jätkub!

Mis on teatri osa, kui kõik on teater?

Niisama kindel

Luule viib samasse punkti

Meie viimne tänulikkus kusnti vastu

On ka poeesia valge või must

V: VIIMANE

U: Uinumine

T: Teater

S: Sakala 3

R: Raev

P: Persevest

O: Ootused

N: Nukud

M: mets

L: Lauri Lagle

K: Kuld

J: Juhan Jaik

I: Inimene

H: Hirnumine

G: Genotsiid

F: Fanta

E: Ekspeditsioon

D: Draama

B: Bubo bubo

A: Antropotseen

Ekspeditsiooni sügishooaeg on avalik

MANIFEST "PIDU VÕÕRAS KORTERIS"

Tulekul on Ekspeditsiooni ja lavakunstikooli XXXI lennu ühekordsete aktsioonide festival Pidu võõras korteris

Esimene lugemine: teatrite rahastus­protokollid

Ekspeditsioon

Esimene lugemine: teatrite rahastusprotokollid