Viimane olla on üldiselt tabu. Kes jäi lapsepõlves teatejooksus viimaseks, seda võib painata ebaõnnestunud sooritus kogu tema eluaja. Olla viimane järjekorras – tuleb tohutult kaua oodata. Kui järjekord viib eriarsti juurde, siis võib viimane olek tähendada lausa surma. Kui sa saad millestki viimasena teada, siis võib see olla tihedalt seotud sinu tõrjutusega: sinuga ei suhelda, sind kardetakse, sind peetakse imelikuks. Kui tuled viimasena kohale, siis peetakse imelikuks. Sääraste jaoks on isegi hüüdnimi: viimane, hapupiimane. Kuidas puutub viimaseks-olemisse hapupiim, on võrdlemisi mõistatuslik. Võimalik, et lähtutud on riimist (viimane-piimane), aga ehk on viidatud võrdlusega sellele, et kui sa tuled viimasena, siis on isegi piim jõudnud juba hapuks minna. Ent teatris on viimane väga oluline mõiste. Näiteks lavastuse finaal on lavastuse viimane stseen ja professionaalsed lavastajad teavad, et just see stseen tõstab või hävitab kogu lavastuse. Inimene võib igavleda kaks tundi, aga viimane stseen tõstab ta kõrgustesse ja ta lahkub rahulolevalt. Või vastupidi: kogu lavastus kruvib kenasti pinget, kuid seoses vaidlustega kohaliku ametiühinguga ei ole lavastaja jõudnud viimase stseeniga piisavalt tööd teha, lavastuse lõpp vajub ära ja inimene lahkub teatrist nõutult. Samuti on klassikalises teatris eriliselt oluline, kes tuleb viimasena kummardama, sest viimasena saabub kõige tähtsam peaosatäitja. Esmalt väiksemad pudinad (tavaliselt lavakunstikooli tudengid), siis keskmise suurusega staarid (tavaliselt tööveteranid või kohaliku teatri pikaajalised patrioodid), siis juba natuke kõvemad staarid (neid, kellega ajakiri teeb intervjuu 18. või 25. leheküljele), siis teatri hittnäod (ajakirjad paluvad neid kaane peale) ja kõige lõpuks tuleb Tema. Kes saab olla Tema, selle peale on teatris olnud traditsiooniliselt võitlus, toimuvad intriigid – kes ei tahaks tulla kummardama viimasena? Uuemas teatris paraku sellist võitlust ei toimu. Kõik tulevad kummardama koos. Kõik on esimesed, ja kõik on viimased.