Raev on eriline metsik ja meeletu viha. Mitte niisama tusatuju, pahameel või kurjustamine, vaid silmist pimedaks võttev emotsioon. Uuemal ajal on see muidugi probleem. Raevul on purustav jõud, see teeb inimesed katki ning häid inimesi on alati napilt. Raevu tuleb kontrollida, mitmeid kurjategijaid ei saadeta ainult vanglasse, vaid ka spetsiaalsetele kursustele, kus tuleb õppida just nimelt raevu ohjeldama. Kuna raev on sageli mõne hingelise trauma tagajärg, siis tehakse pingutusi nende traumade ravimisel, et me ei leiaks end kunagi keset kolleegide nõutut ringi, nägu raevust punane ja peopesa pigistamas süütut aaloed. Nii tööl kui eraelus proovitakse inimesi viia teele, kus üha vähem oleks raevul eluõigust: vanemad ärgu karjugu laste peale, ülemus alluvate peale, keerulised olukorrad tuleks lahendada mõistlikult ja võimalikult rahumeelselt. Väike viha on veel legaalne, kuid raev juba ammu enam kindlasti mitte. Seetõttu on raev muutunud pigem mütoloogiliseks emotsiooniks, millest võime lugeda näiteks eepostest. Seal on sageli hetki, kus jumalad ei oska oma pettumuse või viha väljendamiseks kasutada muid vorme peale raevu. Eepost lugedes on samas nende raev arusaadav: nad seisavad silmitsi mitte pisikeste kommunaalprobleemidega, vaid küsimustega nagu maailma lõpp või inimkonna patud. Seetõttu seostubki raev ilmselt ennekõike eepiliste mõõtmetega. Võimalik, et see on üks põhjuseid, miks raevu tänapäeval harvem kohtame – eksistentsiaalsed mured on asendunud Gonsiori tänava remondiga ja mis selle peale ikka raevu minna.