Uinumine on tänasel päeval muutunud ennekõike meditsiiniliseks küsimuseks. Juhitakse tähelepanu, et korralik uni on väga oluline ning tuletatakse meelde fakti, et umbes 90%-l neist, kellel on depressioon, on ühtlasi unetus. Magada 6-7 tundi ööpäevas on äärmiselt oluline, sest muidu kannatab nii meie vaimne kui füüsiline tervis. Samas on uinumisel olnud alati ka üks laiem poeetiline mõõde. Näiteks magava lapse kujutamine on kunstis levinud motiiv – autor on vaadanud rahulikult uinuvat lapsukest, heldinud ja maalinud. Ka magava armsama silmitsemine ei ole sugugi tundmatu teema, sest ilmselt on selles midagi õrna ja haavatavat. Igaüks magavale inimesele ligi ei pääse, ainult murdvargad või kallimad. Ja inimesel endal on langenud sotsiaalne mask, ta on selline, nagu ta on – ja see tekitab siirast kiindumust. Ent uinuva inimese kujutamine võib kanda ka teravaid sotsiaalseid küsimusi. Näiteks on mitmed maalinud tukkuvat töölist, kelle puhul mõistame, et see pole rahulik täisväärtuslik ööuni, vaid väsimusest ja raskusest tekkinud une sisse langemine keset tööpäeva. On olemas veel ka igavene uni ehk surm. See on poeetiline lepituskatse surmaga: meile luuakse kujutlus, et tegemist on vaid unega ehk antakse lootust tulevikus juhtuvaks ärkamiseks. Üleüldse on ärkamine positiivse tonaalsusega. Näiteks kirjeldatakse vaimset kirgastumist “ärkamisena” ja üleüldse võrreldakse igasugust emantsipeerumist või teadlikukssaamist just nimelt ärkamisega. Enne olid unes, siis said teadlikuks – ärkasid. Vanas Kreekas tunti aga lugu Endymionist, kellesse armus kuujumalanna Selene. Tema arvates oli Endymion nii ilus, et ta palus oma isal Zeusil kinkida Endymionile igavene noorus. Mõeldud-tehtud: Zeus korraldas asjad nii, et Endymion jäi magama ega ärganudki enam kunagi. Selline asjade korraldus istus ka Selenele, kuna Endymion oli magades eriliselt kaunis. Igal ööl käis ta oma uinuval kallimal külas ja sai temaga lõpuks 50 tütart. Mõttekoht.