M: mets
Metsad on tuntud paigana, kust saab ressursse, kus elavad metssea põrsad, metsa rüpes võib käia puhkamas – ja nii edasi. Siiski on metsal veel hulgaliselt külgi, mille poole vaatamine võiks tulla kasuks. Üheks võimaluseks on kasutada metsasid aja mõõtmise vahendina. Täpsemalt: me oleme harjunud kirjutama ajalugu lähtuvalt inimesest ja kuna inimene on draamat otsiv olend, siis tähendab ajalugu meie jaoks ennekõike dramaatilist ajalugu. See ei tähenda sugugi ainult sõdu ja atentaate (nii edukaid kui edutuid), vaid ka seisuste vahelisi suhteid, objektide ajalugu, muutusi mentaliteedis ja nii edasi. Need draamad ei ole nii dramaatilised kui näiteks sõjad, nad jaotuvad ajas ühtlasemalt ning laiemalt, nihked ei ole reljeefsed, vaid sageli madala põndaku kujulised – kuid nad on siiski draamad. Tänu sellele tajume aega kiire, hakitu ja inimkesksena. Kui me kirjutaksime aga ajalugu nõnda, et nende keskmes on metsade ajalugu, võiks meie arusaam nii ajaloost, maailmast kui ajast muutuda. Ka metsas on olnud aegade jooksul muutuseid, vahetunud on näiteks puuliigid ja nii edasi, kuid olemuslikult on metsade ajalugu sootuks raugem, aeglasem ja draamavabam kui inimajalugu. Küsimused nagu kuidas möödub aeg metsas? mida tõi kaasa möödunud aastatuhat metsades? mis metsas muutub, kui seal muutub? ootavad vastamist ja avastamist. See ei oleks sugugi pelgalt uue vaatenurga alt ajaloole vaatamine, vaid sisaldab endas võimalust, et kogu ajaloo keskmes ongi mets ning mis inimeste keskel vahepeal juhtus, sellest ilmuvad vahel ehk mõned eriuurimised ja väikeses tiraažis teadustrükised, kuid üldiselt – keda huvitab? Me loeksime pakse monograafiaid sambla lõhna ajaloolisest arengust, vaatame jooniseid lindude arvukuse muutustest, prooviksime sõnastada, kuidas täpselt on hääled ja faktuurid metsades miljonite aastate jooksul tasapisi teisenenud või samaks jäänud. Nagu mets ise, nii võiks ka ajaloo fookuse asetamine metsale mõjuda ilmselt rahustavalt ja lohutavalt.
REIS METSA LÕPPU esietendus 17. augustil Sakala 3 Teatrimajas