A: Antropotseen
A: Antropotseen Antropotseen tähendab lühidalt öeldes, et inimene on maailma looduse ja kliima untsu keeranud. Esimest korda selle külmas universumis soojalt tuksuva planeedi ajaloos dikteerib inimliik, mis loomad elavad ja surevad või kui palju õues vihma sajab. Me kõik teame seda. Selles pole midagi uut. Antropotseenist kõnelemine pole enam aktuaalne, vaid juba konjunkturistlik – ja sellest vaikimine oleks samas küünilisus. Seda enam, et antropotseenist rääkimine väljus juba ammu akadeemilistest ringkondadest ning probleem on emotsionaalselt laetud. See tähendab – ütled “antropotseen”, aga mõtled, miks inimene küll nii hoolimatu on. Põhimõtteliselt, universaalselt ja vist ka pidurdamatult. Mõtled nii, ja teed järgmise poole tunni jooksul vältimatult ka ise midagi, mis sulle teadmatagi aitab natukene kaasa sellele, et kusagil kärbub korallrahu või keegi vanainimene hingab liiga palju toksilist õhku. Ja nagu ikka kriisiaegadel (aga mingisugune kriis on alati) hakatakse mõtlema, kas kunagi võis olla teisiti. Kas kunagi võisid inimesed suhtuda kasvõi näiteks loodusesse kuidagi teistmoodi. Kas kunagi oli mingi müütiline hetk või aeg, kui inimesed olid mingil moel paremad kui meie? Ja muidugi minnakse sinna, kus meist keegi enam ei ole: minevikku. Vaadatakse näiteks sajandi alguse fotosid maastikest, mis on metsadest lagedaks raiutud, ja mõeldakse – vist siis suhtusid inimesed loodusesse paremini. Miks? Mis oli nende saladus? Ja mis juhtus? Vaatad uuesti seda õnnetut fotot ja mõtled siis: aga miks nad siiski kõik metsad maha raiusid?
REIS METSA LÕPPU esietendus 17. augustil Sakala 3 Teatrimajas