Tõnu Õnnepalu: „Raadio on ikkagi müstika”
Lavastuse „Eeter” trupp jagab tekste, mis meie otsingutega seostuvad. Tõnu Õnnepalu räägib, mis teda raadio juures paelub.
„Raadio on ikkagi müstika – see hääl kauguste tagant – ja ta on mulle siiamaani kuidagi omane. Näe, raadio seisab mul siin riiuli peal ja hommikul ma panen ta mängima. See on nagu osa elust. Ja kuigi ma kuulan mingeid saateid ka järele ja nii, ma ikkagi ei saa sellest lahti, et õige aeg on siis, kui saade tuleb. Seal on nimelt mängus niisugune tunne, et seda kuulavad samal ajal veel teised. Et tegelikult sa istud üksinda toas ja ei näe mitte kedagi, aga oled mingil viisil koos sellise „kogukonnaga”, nagu nüüd on moodne öelda, kes kõik kuulevad sedasama saadet just praegu sellel ajal. Ja seda kuidagiviisi isegi on tunda. Noh, see on ka võib-olla natukene häiriv – selles mõttes, et kui sa hakkad „Vikerhommikut” kuulates ette kujutama kõiki neid mutikesi ja vanamehi, kes seda kuulavad ja kommenteerivad. „Jälle nad...!” Ja nii edasi, eks ole. Vähemalt selline mulje jääb nendest, kes helistavad raadiosse. [---] Nojah, eks see on ka niisugune üksinduse fenomen, et siis sa leiad endale justkui jutupartneri, kes on sunnitud sind ära kuulama. Kui sa sinna juba sisse saad, siis nad ju peavad sind kuulama – ükskõik kui piinlik see ka ei oleks, mida sa räägid. [---]
[K]una sellel hetkel veel, kui ma väike olin, oligi raadio ajalehtede kõrval ainukene massimeedium, pealegi veel kõnelev ja elav, siis ma arvan küll, et need suured propagandalained, mis inimesi 20. sajandi alguses tabasid – et see oli ikkagi raadio, millega inimesi üles köeti. Siis ta oli alles uus ja nagu kõikide uute asjadega, alguses on inimesed nende suhtes kaitsetud. Nii nagu me nüüd oleme kaitsetud praeguste uute asjade suhtes, nagu kõik see niinimetatud ühismeedia ja tehisaru ja... Läheb mingi aeg mööda ja siis neid enam ei võeta nii tõsiselt või kuidagi nii naiivselt või siiralt. Aga ma kujutan ette, et kui enne Teist maailmasõda niimoodi raadioaparaadi juurde koguneti, siis see oli ikkagi väga pühalik – kuskilt eetrist tuli tõde.”
Tõnu Õnnepalu ja Joonas Hellerma vestlus „Elu ja meetod” raamatus „Siinpool vaikust”, Ööülikooli Raamatukogu 2024.