N: Nukud
Nukud on tänuväärt allikas õudusfilmidele. Kummaline: ühelt poolt on nende ülesandeks pakkuda inimesele tema kõige tundlikumas eas turvatunnet, lohutust, koosolemise tunnet. Lapsed ei võta ilmaasjata uinudes voodisse kaasa kaisukaru – pigistad, ja rahuned. Kui toimuvad suuremad katastroofid, näiteks lennuõnnetused, siis on kõige dramaatilisemad kaadrid vrakitükkide vahel lebavatest nukkudest või mänguloomadest. Need on pikale reisile kaasa pakitud, et lapsel oleks võõras keskkonnas alati midagi tuttavat kaasas. Käid mööda Bangkoki tänavaid, kodune Miia kaenlas, ja kõik ei tundugi enam nii kohutavalt distantseeritud. Või kui mõtleme teise maailmasõja ajal toimunud põgenemiste peale, siis lapsed võtsid üle tormise vee võõrale maale minnes sageli kaasa just nimelt nukkusid. Ja ometi on nukud ühtlasi sageli ka õudusfilmide peategelased. Inimesesarnased olevused ärkavad ellu – õudne on juba see. Ei tee enam vahet koopia ja originaali vahel – kohutav. Eriti kohutav on see, et nukud on disainitud üldiselt kenamaks, puhtamaks, täiuslikuma kehaga (Barbie!) kui inimesed ise on. Tähendab, koopia trumpab originaali üle. Aga õudusfilmides selgub, et selle kauni koopia sees on tegelikult väike kirvega poiss. Ilmselt just see pakubki kõige suuremat õudust: me oleme loonud nukud selleks, et nad näeksid välja nunnud ja pakuksid turvatunnet, me oleme nendesse projitseerinud oma kõige lahkemad tunded, ja kui nad osutuvad täiesti vastupidi käituvateks olenditeks, tunneme mitte ainult üllatusest tekkivat õudust, vaid ka teatud pettumust. Vaatad enda poole roomavat lokkide ja pikkade plastist ripsmetega Miiat, kellel on verine nuga hambus, vaatad tema selja taga lebavat isa laipa ja mõtled: Miia, kuidas siis nii?
REIS METSA LÕPPU esietendus 17. augustil Sakala 3 Teatrimajas