Nagu maagiagi, on ka poeesia valge või must, sõltuvalt sellest, kas see teenib ala- või üleinimlikku.  

...

Must poeesia on viljakas imede poolest nagu unenäod ja oopium. Must poeet maitseb iga naudingut, ehib end kõikvõimalike kaunidustega, kasutab kõiki oma võimeid - oma kujutluses. Valge poeet eelistab reaalsust, isegi tühist reaalsust neile külluslikele valedele. Tema töö on visa võitlus uhkuse, kujutelmade ja laiskuse vastu. Võttes vastu oma ande, isegi kui ta kannatab selle läbi ja kannatab kannatamise läbi, püüab ta selle panna suuremate eesmärkide teenistusse kui tema isekad soovid: selle ande veel tundmatu põhjuse teenistusse.

...

Musta poeedi luule avab talle muidugi hulga maailmu, aga need on ilma Päikeseta maailmad, mida valgustavad tuhanded fantastilised kuud, mida asustavad fantoomid, ehivad miraažid ja mis on vahel sillutatud heade kavatsustega. Valge poeesia avab ukse ainult ühte maailma, ainulise Päikese maailma, ilma võltsimedeta, reaalsesse.

/René Daumal/

EIDOS. Alates 27. oktoobrist Sakala 3 teatrimajas.
https://www.ekspeditsioon.com/lavastused/eidos
