I: Inimene
Inimene on üldiselt teatri keskmes. Võib isegi öelda: kõigist kunstiliikidest on teater kõige inimese-kesksem. Kujutavas kunstis võib keskenduda tähistaevale, loomariigile või muutuda üleüldse abstraktseks – pole inimest, pole probleemi. Muusikasse võib kuulaja alati projitseerida inimlikke tunge ja igatsusi, aga printsiibina on muusika alati abstraktne ja ei jutusta tingimata inimesest isegi siis, kui näiteks popmuusikas kuuleme lauldavat sõnu armastusest või vihkamisest. Mis on viiulihelil pistmist inimesega? Mitte midagi. Ka arhitektuur, kirjandus, film – kõigi nende käeulatuses on tunduvalt suuremad inimesevälised alad kui teatril. Sest teatris on alati laval inimene, teda vaatavad teised inimesed, ja mida ka laval ei tehtaks, mingil moel räägib see inimesest. Antropotseeni ajastul võib öelda: teater on inimese nartsissismi üks kõige selgemaid platvorme. Muidugi on tehtud katseid sellest inimese-kujulisest nõiaringist väljumiseks. Teater on proovinud olla inimeseväline, asendada laval inimene kellegi või millegi muuga, rääkimata temaatikatest, kuna kujundite keeles proovitakse samamoodi rääkida tähistaevast, loomariigist või millestki abstraktsest. Kuid need põiktänavad ei väära veel teatri põhiolemuses olevat inimkesksust. Nagu öeldakse: teater on kohtumiste paik. Aga seal kohtuvad ainult inimesed ja ainult inimestega. See võib omakorda kaasa tuua – ja ongi toonud – leppimise inimesega. On tuntud põhimõte, et halb näitleja hakkab laval oma tegelast hinnanguliselt mängima, pidades ennast kuidagi paremaks, kuid hea näitleja ei tee seda kunagi. Tema proovib mõista kõiki olukordi ja karaktereid, keda või mida ta laval läbi viima peab. Sarimõrtsuka kehastaja, ebamäärane improvisaator, provokaator või partnerit esteetiliselt ahistav näitleja – kõik on teatrisse teretulnud ja mingil moel neid siin alati “mõistetakse”. Nii vaadatuna ei ole kiriku ja teatri vahel tõesti erilist vahet: mõlemas peaks olema pea kõigi inimeste varjupaik, kust neid ei tõrjuta ja kus nad tunnevad ära, et pole üksi. Kahtlemata on see hea. Või ei ole hea? Kas peaks teater kuidagi kriitilisem olema inimese suhtes? Ent kuidas olla kriitiline nähtuse suhtes, mis on sinu peamine nurgakivi?
REIS METSA LÕPPU esietendus 17. augustil Sakala 3 Teatrimajas