Üksikisiku närvikavast ajaloos
Foto Sven Zacek, kujundaja Allan Appelberg
Alanud suvelavastuse sesooni hakul on ehk huvitav mõelda viimastel nädalatel Eesti poliitikalaval ilmnenud karakterite avanemistele, mida oleks võib-olla kasulik vaadelda psühholoogilise realismi raames. Tundlikum poliitikasõber ilmselt juba aimab, et juttu saab tulla ainult tüpaažidest nimedega Jüri Ratas ning Martin Helme.
Nagu ikka inimeste puhul, nii on ka Helme ja Ratas ühelt poolt erinevad, teiselt poolt vägagi sarnased. Mõlemad põlvkonnakaaslased ilmusid Eesti poliitikasse siis, kui seal hakkasid tasapisi oma kohvreid pakkima eelmiste põlvkondade kujundatud poliitikutüpaažid: Siim Kallas, Mart Laar, Edgar Savisaar, Marju Lauristin ja teisedki olid kujundanud meis arusaama, et poliitik on keegi, kes on kõrgelt haritud, lihtsamast rahvast veidi kõrgemal tänu oma vaimuannetele või karismale, joob õlle asemel džinni toonikuga (Kallas), suudab organiseerida sadu tuhandeid (Savisaar) või oskab pidada loenguid kõige erinevamatel teemadel (Laar, Lauristin) ning kui on vaid vähegi soovi, suudavad nad kirjutada artikleid, raamatuid, kõnesid ja manifeste. Nad moodustasid millegi, mille kohta armastati öelda: eliit.
Jüri Ratas ja Martin Helme säärased karakterid enam ei olnud. Mõlemad olid suuresti üles kasvanud poliitika sees, neil puudus see, mida peenemates seltskondades nimetatakse “eluliseks kogemuseks”, üks pidas autopesulat ja teine jazzkohvikut, ja ehk sealt pärines teatud õrnem tundmus proletariaadi suhtes, kuigi siiski mitte päris. Vähemalt mitte Jüri Ratase puhul, kelles on olnud alati tajuda püüdlust millegi poole, milleni kunagi päriselt ei küüni – olla, nagu olid tema eelkäijad. Mõjuda karismaatiliselt. Rääkida intelligentselt. Olla väärikas ja austatud. Kui tuleb tuhin peale, kirjutada raamat või kaks, särada seltskonnas oma huumoriga, osata kõneleda ajaloost või kirjandusest, välispoliitikast või vähemalt mõnest olulisest karakterist, keda isiklikult tunda. Ainult et – seda hetke ei saabu. Artiklid jäävad ümaraks, naljad jäävad lihtsakoeliseks, inimesed ei austa, vaid naeravad. Kuulavad ja kuulavad, aga ise märkad silmanurgast, et oodatakse juba järgmist kõnelejat – kedagi sisukat. Armastatakse, aga armastavad lapsed või vanamutid, mitte aga need, kelle armastust tegelikult ihkaks. Kui ta avalikult oleks vaevelnud, võiks ta meenutada oma maneeridelt Treplevit – tahta olla keegi, kellena sind kunagi ei võeta, sest raasuke jääb alati puudu, see on ju kohutav tunne.
Jüri Ratase pingutus olla keegi teine olevat kokku varisenud 2019. aasta valmisööl. Ränk pettumus murdis karakteri – ütleme selle välja. Närvid ei pidanud vastu, solvumine oli määratu, sest sai aru: mitte ainult see kuradi eliit, vaid ka rahvas tegelikult ei armasta. Järgnes see, mida keskpärane näitekirjanik oma inimhingede kohmakas analüüsis oleks suleotsa niisutades vaimustunult kirja pannud kui avastust, ent tegelikult on klišee: alandatud ja solvatud natuur otsustas kõigile kätte maksta ja klammerduda võimu külge. Surus end vägisi külgepidi uksest tagasi sisse. Arvasite siin, peened mehed, et olete minust lahti saanud? Oo ei. Suu kõverdus, huumor olevat muutunud lihtsakoelisest matslikuks, varasem sõbralikkus asendus kähvatamiste ja nähvamistega, sugenes lai joon (joogid autosse!), bravuur, ägedus – nüüd võeti jõuga see, milleni varem prooviti jõuda heaga.
Martin Helme mingi Treplev ei ole. Tema meenutab Lopahhinit: meest, kes tuleb oma kirvega õitsvasse kirsiaeda, vaatab põlgusega seal olesklevaid mahakäinud jõudeseisundis aristokraate, käärib siis käised üles ja annab esimese hoobi. Ta ei ole tahtnud kunagi kuuluda sellesse eliidi kitsasse ringi, ta sülgab kenade maneeride peale, tema juba armastust ei nuru, tema ei püüdle kuhugi, vaid lihtsalt võtab. Helme on siiras personaaž: mingeid nägusid ta teha ei viitsi, lööb käega, ehh! sonijad, ja pigistab oma raudsesse rusikasse selle ainsa, millel maailmas mingi väärtus on: võim. Puhas võim ilma soovita kellelegi meeldida, kellegi heakskiit pälvida. Mis vahet sel on? Noh, meeldin teile, ja mis siis? Noh, ei meeldi – ja mis siis sellestki? Räägitakse, et Helme esindab haruldast tüpaaži poliitikute seas: nimelt räägib ka omavahel olles samasugust ideoloogilist juttu, mida kaamerate ees. Usub sellesse, millest räägib, ja see annab mitte ainult enesekindluse, vaid ka usu, et on väljavalitu. Võrrelda ennast maainimestele suunatud nädalalehes jumalaga – Martin Helmele tundub see loomulik. Kes ta siis muu on?
Tema pingutus võtta see, mis talle kuulub, olevat kokku varisenud 2023. aasta valimisööl. Keegi, kes nägi teda tulemuste selgumisel, meenutas, et Helme keha ei pidanud vastu. See vajus kössi, tõmbas kronksu, tardus. Murdus ka see natuur. Uskumatus, et käest libises miski, mis pidi moodustama tema sisemise konstitutsiooni, oli kõikehõlmav. Ja muutuski ka Helme. Endisest nõtkest analüütikust ja väga heade instinktidega poliitikust olevat saanud (viidakem allikmaterjalina ikka anonüümsetele saunajuttudele, seegi on muutunud heaks tooniks) kibestunud, paranoiline ja peaaegu sõge inimene, kes kirsipuid raiudes enam laastusid ei lugenud.
Tormasid läbi ajaloo sünge surmaoru need kaks vihast meest, mõlemad raevus ja kibestunud, proovides hoida enda rüpes kasvõi pilpaid sellest uhkest võimutüvest, mida oldi ihaletud. Ja kõigele tagatipuks olid nad mõlemad võimu kaotanud ühele ja samale ning pealegi veel naisele: eelmisesse poliitajastusse oleks nad sobinud hästi, kuid sündisid liiga hilja, aga uues olukorras nendesuguste jaoks enam sedavõrd loomulikult kohta ei leidunud, siin olid ees juba uued karakterid. Kibe!
Ent viimase poole aasta jooksul on need kaks sedavõrd sarnast poliitikutüpaaži läbinud täiesti erinevad teekonnad (me oleme endiselt psühholoogilise realismi matkarajal). Martin Helme personaaži tumedus süvenes ning paari nädala tagused sündmused nägid loogilist arengut: laastudena lendasid juba ka lähedased, umbusk ja viha looritavad varem selgemalt näinud pilku, ja mütoloogilise karakterina õhutab seda kõike tagant veel Isa, kes sonib vandenõudest ja kirjeldab ennast lendleva inglina. Kirsipuud on raiutud, Lopahhin tantsib, aga ruum läheb järjest tühjemaks.
Jüri Ratas seevastu leiutas ennast uuesti. Harvanähtava pöördena ilmus meie ette täiesti uus tüpaaž: solvumisest sai muhedus, pettunust sai naerusuu. Ajaloo teatrilavale ilmus ühe ja sama näitleja kehastuses juba kolmas uus karakter: esimese vaatuse ettevaatlik noormees, kes tahtis olla säärane, nagu tema suured eeskujud – väärikas, tark, armastatu – oli teiseks vaatuseks muutunud mefistolikuks kättemaksuingliks, kuid nüüd astus akside vahelt meie ette lustakas sell, lehvitas kaamerale ja libistas end naeru lagistades muru peale pikali. Palju on räägitud, et poliitika on muutunud. 90ndatel aeti maailmavaatelist asja, kümmekond aastat tagasi hakati rääkima identiteedipoliitikast, aga uuemal ajal tasub kõneleda hoopis afektidest. Mida keegi millestki arvab – mis vahet sel nii väga on. Loeb afekt. Suured tunded.
Ent selle juures ei maksa unustada, et afektiivsed on ka poliitikud. See, milliseid valikuid tehakse meie julgeolekus, hariduses või meditsiinis, sõltub päris palju sellest, milline afekt parajasti poliitikul peale tuleb. Treplevid ja Lopahhinid teatris on huvitavad jälgida. Aga poliitikas võib minna ka nii, nagu Andrus Reiljan on kirjutanud: “Sellist tüüpi polariseeritus võib tuua kaasa väga tõsiseid tagajärgi ka riigi tasandil, näiteks on leitud süstemaatiline seos kõrge afektiivse polariseerituse ja demokraatia tagasilanguse vahel.”