Uuemas teatris on sageli märgata, et sõna enam eriti ei usaldata. Või ütleme teistmoodi, kuna me ei soovi kedagi pahandada (see ei ole tänapäeval hea toon): sõna kõrval proovitakse leida teisi vahendeid. Ühelt poolt on avangardsem teater kippunud alati sõnast natuke eemale või siis proovinud sõnu teistmoodi rakendada. Näiteks Mart Kangro (praegu proovisaalis!) lavastused kuuluvad väga selgelt sõnateatri alla – kui me mõistaks selle väljendi all teatrit, mis tegeleb sõnaga. Kangro fookus keelel, sõnade rütmil, süntaksi dramaturgial ja nii edasi on silmatorkavalt sõnahoolas. Sõnad ei ole tema lavastustes sageli jutustuse väljamaalimise teenistuses, vaid mingis mõttes iseseisvad, autonoomsed. Teiselt poolt on tajuda, et teatris otsitakse viise, mis tekivad siiski vahetu kohalolu tulemusel. Ent seda huvi võib laiendada. Räägitakse näiteks, et head ajakirjanikud proovivad vältida telefoniintervjuusid, rääkimata meili teel tehtavatest, ning alati inimesega kohtuda. Miks? Küsimus ei ole ainult dialoogi voolavuses, vaid milleski enamas. Kui sa kohtud inimesega, siis saab informatsiooniks lisaks tema sõnadele ka pausid (katsu meilides pausi pidada), kehahoiak (proovi seda telefonis tajuda), silmavaade. Ruum tema ümber. See, mida ta tellib või ei telli. Kõnerütm. Riietus. Keda ta tervitab. Kas ta istub seljaga akna poole (tegemist on siis luurajaga) või silmadega baarileti poole (võib kahtlustada allasurutud alkoholismi). Füüsiline kohalolemine teistsugustes ruumides kui harjumuspärased ja kohtumine kõikvõimalike inimestega on ka tänases poliitikas väga oluline – kuid seda ei tehta. Vahetu kogemine on asendatud vahendatud teadmisega. Loetakse memosid, statistikat, vahel ka põnevaid reportaaže või ilukirjandust näiteks kaevurite elust, kuid tundmata jääb kaevanduse lõhn, puudutamata põlevkivikamakas, tajumata kaevanduse rõskus ja pimedus. Kas see muudaks poliitikute otsuseid? Jah, kahtlemata. “Me pole näinud siin ühtegi poliitikut,” öeldi mõned aastad tagasi Kiviõlis. Olid vestlused rohepöördest ja inimesed polnud eriti selle vastu. Loodust tuleb hoida, ütlesid nad üksmeelselt. Aga neid ärritas, et pealinnast polnud keegi viitsinud sõita poolteist tunnikest rongiga, et tulla ja nendega sellest kõigest rääkida. Saabusid telegrammid, pressiteated, meili teel paluti kokkuvõtteid või seisukohti, aga ühes ruumis kokku ei saadud. Kohalolu tähtsust võiks veelgi laiendada näiteks rahvusvahelisetele suhetele. On üks asi rääkida “multilateraalsetest suhetest” ja teine asi see, kui minnakse kuhugi kohale. Näiteks need halva klounaadi peategelased, kes on vastu Ukraina “liigsele” abistamisele, ei ole reeglina Kiievis käinud. Nad ei ole otsa vaadanud ukrainlastele. Ei ole kõndinud Maidani juures. Ei ole kuulnud läbi õhu kostvaid teravaid õhuhäireid, näinud metroosse peitu minevaid kooliõpilasi, ei ole kõndinud pimendatud tänavatel. Nad ei tea. Nad istuvad tugitoolis, kes teevad oma järeldusi taas vahendatud teadmiste, mitte isikliku kogemuse pealt. Kas isiklik kogemus, füüsiline viibimine kusagil, inimestega silmast silma rääkimine teeb maailma paremaks ja vähendab väärotsuste hulka? Jumal seda teab. Aga mingi väärtus kohalolus ometi on. Kohalolu ei pruugi olla kõik, aga kaks kolmandikku kõigest ehk siiski.