Kord oli juttu ühe Münchner Kammerspiele näitlejaga. “Tead,” ütles ta, “kui ma vaatan Eesti teatrites külastajate garderoobis ringi, siis ripuvad seal nahktagid. Aga meil Münchenis ainult karusnahast kasukad.” Küsimus ei ole moes, vaid selles, kes üldse teatris käib. Münchenis on ka kõige avangardsemate etenduste külastajaks sageli 80-aastased ühiskonnas juba kaugele jõudnud, nõnda et saalis löövad heledama valguskujunduse korral tihti läikima arvukad kiilaspead. Ühelt poolt on see meeldiv ning ammu oleks aeg, et ka Eestis ei peetaks eksperimentaalsust “nooruse vallatuseks”, mis huvitab ainult kogenematuid. Teiselt poolt näitavad karusnahad, et teater on seal mitte ainult armastatud, vaid ka kättesaadav ainult teatud ühiskonnakihile. Küsimus pole siin ainult suutlikkuses osta pileteid. Küsimus on selles, et need inimesed on käinud elu jooksul nooblites erakoolides, reisinud kultuuri järele janunedes üle maailma ning võib-olla on nende seas juba neidki, kes on ostnud oma kollektsiooni aastakümned tagasi esimesed Guatemaala skulptuurid. Eestis on teater teatavasti väga populaarne ja üheks põhjuseks võib lugeda seda, et teater on kättesaadav mitte küll kõigile, kuid väga paljudele. Piletihind on suudetud hoida enam-vähem mõistlikkuse piirides, kuid ka siin on küsimus veelgi laiem. Tänu sellele, et ka hea haridus on Eestis kättesaadav kõigile ning kõikvõimalikud erinevused maa ja linna, suure ja väikese kooli vahel on palju väiksemad kui mujal maailmas, on siin ühiskonnas üldine haridustase nii kõrge kui ka ühtlane. Inimestel on enam-vähem võrdne ligipääs teadmistele, seeläbi kogemustele ja seeläbi ka kultuurile. Muidugi on palju veel teha ja alati saaks paremini, näiteks on räägitud erivajadustega inimeste kultuuritarbimise soodustamisest, raamatute hindade kosmilisusest, kultuurielu koondumisest Tallinna ja nii edasi, kuid laias laastus ning võrreldes nn vana Euroopaga on Eestil hästi – sotsiaalsed lõhed on, kuid haridusse ja seeläbi kultuuri tarbimisse ei ole nad väga jõhkralt veel tunginud. See aga ei tähenda, et igatsus tekitada Eestis mingisugune eliit puuduks – eliit, kes oleks esmalt jõukam ja seejärel juba väljavalitum, isegi kui see väljavalituse tunne on pigem enese tekitatud. Eliidi tekitamise ihalusi kannavad erinevad inimesed, näiteks peavad ennast sageli teistest targemaks, läbinägelikumaks ja kõrgemal seisvateks kultuuriinimesed. See ei takista neil kuidagi olemast samal ajal kadedamad, kiuslikumad või ülbemad kui need “teised”. Sageli peavad ennast kõrgemal seisvateks aga mõned teised eksemplarid. Kui Reformierakond 1994. aasta detsembris asutati, sai nende üheks kõige tähtsamaks dokumendiks Siim Kallase Kodanike Riigi Manifest. See mitmete kirjavigadega dokument kuulutas muu hulgas, et kuna Eesti on valinud turumajanduse, eraomanduse ja vaba konkurentsi, siis need on universaalsed ja muid valikuid ei ole. “Ei saa kehtestada niisuguseid liiklusreegleid, mis lubavad sõita vasakul ja paremal teepoolel korraga,” kirjutas Kallas. Järgnevalt kutsus ta üles muutma näiteks tervishoidu tasuliseks. “Kui tervishoiuteenuste eest maksmine on ebahumaanne, miks siis toidu eest maksmine on humaanne?” küsib Kallas. Tasuliseks tahtis ta muuta ka kõrghariduse. Järgnevatel aastakümnetel on sääraseid ihasid olnud veel ja veel ning tundub, et üha kiirenevas tempos. Tahetakse, et ühiskonnas oleks mingisugune ebamäärane “eliit”. Inimesed, kellel on parem ligipääs kõigele. Esmalt on neil parem klapp rahaga, aga miks mitte. Keeruliseks muutuvad asjad siis, kui tahetakse, et see hea klapp määraks ära ka kõik muu: selle, millise hariduse inimene saab, mis tööd ta saab teha, millise arsti juures käia. Juba kirjutab tuntud päevaleht, kes reklaamib ennast eestluse number üks kandjana, kuidas hea haridus ei peaks siiski kõigile kättesaadav olema. Tähendab, kanname siiski ainult teatud inimeste eestlust. Nähkem teatrigarderoobis siiski vaid kasukaid.