Sakala 3 kammersaal on kummaline saal. Seda ei ehitatud kunagi teatrisaaliks, vaid siin pidid peened ohvitserid olema peenetel vastuvõttudel. Seetõttu on siin probleeme akustikaga, sest saalis parketi peal pidid kõlama melu ja tantsumuusika, mitte näitlejate selgelt artikuleeritud kõne. Ruum on piklik ja väljavenitatud, mis määrab samuti päris palju, mida saab ja mida ei saa teha. Tavalises teatrisaalis laotub maailm meie ette ülevaatlikult, aga siin sügavuti. Tavalisel laval on inimkond panoraamselt, pilk uitab vasakult paremale, aga siin on nad nagu ussi kõhus üksteise taga. Tõsi, mingit ohvitseride ballisaali siia ei tulnud. Toimusid igasugused muud üritused, teiste seas nõukogude ajal loengud poliithariduse alal. Saali kohal asub täna kaitseministri kabinet, saali all kaitseministeeriumi koridorid – selline teatrisaal, ilmselt maailmas ainulaadne. Istud ja vaatad teatrit, aga seina, lae ja põranda taga on NATO. Lisaks veel traagiline mõõde: põranda all olevatesse koridoridesse tungis aastaid tagasi eluga kimpus inimene, hakkas tulistama ja tapeti. Ka see on ilmselt maailmas ainulaadne. Iseasi, kas iga ainulaadsus on miski, millele pikalt peatuma jääda.