L: Lauri Lagle
Lauri Lagle nimes algavad nii esimene kui tagumine nimi “l”-tähega, sellele järgneb mõlemal juhul “a” ning mõlemas on viis tähte. Säärane lähenemine peegeldab inimlikku igatsust korrapära ja harmoonia järele. On palju vaieldud, kas kirjeldatud igatsus on sünnipärane, inimesele olemuslik, või on see aja jooksul inimesse istutatud ja eeskujude varal kasvatatud. Üks kunstiajaloo professor, kes üldiselt toetas igasuguse kunstilise maitse, aga ka elukommete kujunemise üle juureldes väidet, et ühiskond ning ajastu juurutavad sääraseid mehhanisme, vaatles enda sõnul kord oma vastsündinud lapselast ja märkas tema rahunemist, kui kostma hakkas harmooniline muusika. Sellest tegi ta järelduse, et vähemalt teatud tungid ja impulsid on inimeses siiski kaasasündinud, kuid samas ei tohiks teha siit järeldust, et näiteks kakofooniline muusika oleks kole ja inetu ning vastuolus inimese “loomusega”. Ka loomus võib muutuda, areneda, teiseneda ja sugugi mitte kõigi inimeste “loomus” pole ühesugune. Tõsi, kunstiajaloo professor osutus hiljem topeltagendiks ning tema enda elus võis seetõttu rahu ja korrapära olla üpris napilt. Säärane korrapära soov peegeldub tänasel päeval muu hulgas linnaparkides. Inimesed on harjunud, et kui loodus tuua linna, siis peab temaga midagi muutuma – ta peab kaotama oma metsikuse ning alluma teatud reeglitele. Puud kasvagu korrapäraselt, rohi olgu niidetud, oravad regulaarselt toidetud. Kaosest peab saama kord. Uuemal ajal on hakatud ütlema, et see inimlik soov on arusaadav, kuid see pole ainuke võimalus, kuidas vaadata loodust urbanistlikus keskkonnas. Nii kliima kui elurikkuse, aga ka inimese heaolu jaoks on täiesti mõeldav ka lahendus, kus muru ei niideta või kus dekoratiivsed puuliigid (näiteks eeslinnades vohavad elupuude hekid) asendatakse nendega, mis pakuvad rohkem varju või seovad rohkem igasuguseid mürke. Ja silmalegi ei ole sellised rohumaad sugugi koledad vaadata. Ümberharjumine on võimalik.
REIS METSA LÕPPU esietendus 17. augustil Sakala 3 Teatrimajas