On üks säärane sõna vallutanud Eesti teatrite sõnavara – kõlksumine. Ikka ja jälle ütleb mõni lavastaja, näitleja või teenekas teatritöötaja, et asjad, nähtused, inimesed või objektid kipuvad meie tänases teatris omavahel kõlksuma. Rajoonilehtedest võib lugeda uudiseid selle kohta, kuidas hämaratel alleedel kõndinud on kuulnud öise teatrihoone juurde sattudes kummalisi helisid – toimub kõlksumine. Või siis edastatakse üleriikliku translatsioonivõrgu kaudu elanikkonnale informatsiooni, kuna üleüldine kõlksumistase riigis on hakanud ülespoole kerima ning palutakse valvas olla, sest kõlksumine võib tabada igaüht sõltumata soost, vanusest või vabast tahtest. Kõlksumise all mõistetakse teatris peamiselt seda, et inimesed omavahel kõlksuvad (imelised trupikaaslased; ebatavaliselt täpne partneritunnetus; eraldi kategooriana rõhutatakse Eesti teatris seda, kui laval kõlksuvad kokku kunagised kursusekaaslased lavakunstikoolist, jättes miskipärast kõrvale teiste tehnikumide lõpetajad) – või siis kõlksuvad omavahel materjal ning tänapäev. Valitud on esitamiseks näiteks Molière, Pinter või Mrožek ning tingimata just selle pärast, et nende tekstid kõlksuvad kokku tänapäevaga. Hämmastav, kuidas aastasadu vanad teemad kõlksuvad veel tänavugi! Huvitav, kuidas näidendis on see teema, mis just nüüd aktuaalne – kuidas küll on võimalik säärane kõlksumine? Sealjuures tundub, et kõlksumist mõeldakse pehmes helistikus. Kuigi sõna kõla võiks eeldada heleda kilksatusega kokkupõrget materjali ja tänapäeva vahel, siis pigem mõeldakse kõlksumise all seda, kuidas teineteisele lähenetakse aeglaselt, peaaegu pidulikult nagu hertsogilossi tantsupeol, ning kui kohakuti jõutakse, siis võtavad kõlksujad teineteisel käest kinni, moodustavad sümbioosi, sulanduvad. Kõlksumine ei ole konflikt, vaid harmoonia. Kõlksumine on kohtumine, mitte arusaamatus. Kõlksumine on kahe auriku tasane hirnatus öös, kummaliselt ühel ajal, kummaliselt unisoonis. Kõlksumine on siis, kui kunstiparklas ühe padjaga vooderdatud põrkelaud tasakesi veereb ja veereb, kuni õrnalt vastu teist põrkab ning siis rahulikult seisma jääb. Kõlksumine on siis, kui miski pole liiga otsene, otse veeni, vaid sulnis nagu kahe kunagise sõbra taaskohtumine augustiöös. Kõlksumine on hea, selles kahtlust pole. Samas tekib aeg-ajalt rahututel radadel viibides mõte, kas kõlksumine ei juhtu alati? Kas kõlksumine on valik või on ta tegelikult paratamatus? Sest kas on üldse kunagi kirjutatud ühtegi teksti, mis ei kõlksuks kokku mingi probleemiga tänapäeval? Kas on üldse võimalik põhimõtteliselt väita midagi ühel ajahetkel ja arvata, et sügavamal, fundamentaalsemal tasandil saab see väide kehtida ainult antud ajahetkel ning mitte kunagi enam? Kas ei ole maailma ajalugu laias laastus muutumatu ning kas pole seda inimenegi, kes teeb läbi küll peadpööritavaid arenguid, kuid kas armastus, viha, kadedus, võim, rõõm, kättemaks ja kõik need muud pidulikud mõisted on kunagi piirdunud mingi konkreetse ajaloolise perioodiga – või on nad alati olemas? Teisisõnu, kas teater ei proovi kõlksumise sõnaga õigustada erinevate materjalide lavastamist, sest žurnalistikas oodatakse teatrilt päevakajalisust – ja kui sa võtad lavastada Shakespeare’i, Tšehhovi või Strindbergi, siis selleks, et mõjuda päevakajalisena, tood sa välja sõna kõlksuma ning ongi sinu valik justkui legitiimne. Kõlksub, järelikult võib. Ent kas ei võiks, kas ei ole lubatud vahel ka öelda: ei, see materjal teeb igasuguseid asju, aga ta ei kõlksu millegagi kokku. Ta on imelik, okkaline, lõhede ja tühikutega. Võib-olla jah, midagi selles kõiges kõlksub kokku millegagi, sest alati miski kõlksub kusagil millegagi, aga see pole põhjus, miks me seda praegu teeme. Me ei taha tõmmata paralleele tänapäevaga, me ei topi seda kandilist minevikuklotsi ümmargusse kaasaajaauku, kui mingid puutepunktid vaataja peas tekivad, siis hästi, aga me ei aja neid eraldi taga. Meid ei huvita kõlksumine, vaid meid paelub mittekõlksumine. Kummaline irdumine, veetlev isepäisus, lõpuni seletamatu sürreaalne olukord. Sest kõlksuvad omavahel teemad, aga meid ei huvita teema, meid huvitab miski muu – miski, mis ei tegele lakkamatult kõlksumisega, vaid millegi muuga. Millega? Tulge ja vaadake.