See on kummaline sõna. Eesti keele seletava sõnaraamatu järgi öeldakse nõnda pükste, eriti lühikeste pükste kohta ja selgitus tundub loogiline, inimmõistuse vääriline. Ka kuulsas Wiedemanni sõnaraamatus on “persevest” all mõistetud “lühikese säärega püksid”. Keiti Vilmsi andmetel tähendas 1930ndatel meie analüüsi all olev sõna riidest trippidega sukahoidjat, mis kulges tagumiste palgete vestina ning oli sagedasti eest nööbitav, ja väliseesti ajakirjades on väidetud, et “persevest” tähendas üleüldse menstruatsioonisidemeid. Ent ühel hetkel hakkas see sõna tähendama siiski midagi muud. Lauri Variku sõnul oli vaja 90ndate algul USA filmidest tõlkida emakeelde sõna “asshole” ja “pepuaugu” asemel toodi mängu “persevest”, mis sellest ajast peale seostubki meile tüpaažidega, kes on ebameeldivad. See pole siiski päris täpne. Kirjalikud andmed viitavad, et juba 1960ndatel kasutas Villem Gross antud sõna moodsas tähenduses (“Ligi krooni eest padruneid lahti põmmitud ja tema, raisk, loobib selle vagonetti. Persevest. Praagamadu. Kuradi kaabu.)” Selles sõnas on samas teatud poeesia, mis tuleneb omakorda sõna võimest tuua meie silme ette kujutluspilt. Vest, mis embab tagumikku – midagi selles on. Üleüldse on eesti keele vanemates kihistustes hulgaliselt elu varjatuma poole kohta käivat poeesiat, mis loob pilte ja kujutlusi ning milles on teatavat šamanistlikku jõudu. Näiteks võib tuua sõnad nagu koerakoonukas, käkipräkk, nässakärakas, turssmokk, tõrmihärg, pradikaperse, äglipasandaja, läätsanarrija, Pastlamullika-Toomas, Puts-Mooses, Sita-Jüri, hädarätsep, junnipada, karvahammas, koonukuningas, kusipukk, kuutõrvaja, kördimagu, loksmunn, lollikullipoeg, lutikanahk, Narva-nägu, nirgihänd, parmuperse, pasamagu, pigiingel, pilvepaikaja ja nii edasi.