Mõni aeg tagasi võttis popmuusika kriitik Siim Nestor vaevaks ning proovis analüüsida suunamudija Andrei Zevakini fenomeni. Djuudil on üle 60 000 jälgija Instagramis – see on umbes 140 Eesti Draamateatri suurt saalitäit. Enamikke lavastusi nii palju ei mängita ja võiks vist öelda, et kui mõni lavastus jõuab saja mängukorrani, on tegemist juba vauchivau juhtumiga. Nestor analüüsis ja jõudis umbes säärasele järeldusele, et Zevakinil midagi olulist öelda pole, kuid tema emotsionaalsed, lõbusad, ülemängitud ja nii edasi reaktsioonid tõmbavad inimesi nagu mesi kärbseid. Meeldib vaadata kellegi teeseldud reageerimist. Ent just umbes säärasena võiks iseloomustada ka üht teatri tahku: me tuleme sinna selleks, et jälgida, kuidas meie ees (ja võib-olla ka meie eest) mingitele olukordadele reageeritakse. Meie jaoks on see mingil põhjusel oluline. Põhjused võivad olla sealjuures väga erinevad. Kellele pakub lõbu, kellele peaaegu et teaduslikku huvi, kes tunneb, et kiires ja võõrandunud maailmas pole endal enam aega emotsioonide maardlas kaevandada, parem maksan 25 eurot ja vaatan pimeduses, kuidas teised emotsioone etendavad. Samuti räägitakse uuemal ajal päris palju säärasest asjast nagu “sõjateater”. Selle all mõistetakse nähtust, kus sõda ei peeta enam ainult lahinguväljal, vaid ka ajakirjanduses ning sotsiaalmeedias. Seal omakorda pannakse rõhk mitte ainult infole, vaid vaataja tähelepanu köitmisele. Seetõttu toimub pidevalt sõja dramatiseerimine – niigi ülimalt dramaatilise nähtuse puhul keskendutakse selle kõige dramaatilisematele sündmustele, võimendatakse, pakutakse vapustusi vapustuste järel. Ja kuna igast vapustusest saab ükskord hommikukohvisaadik, siis tuleb leida veel ja veel vapustavamaid vapustusi. Siinkohal ei ole vaja moraliseerida, vaid tõdeda, et nii lihtsalt on. Teatraliseerimine toimub ka poliitikas. Rollid ja rollimängud, sõnumite täpne doseerimine emotsionaalse mõju maksimaalseks saavutamiseks – ja nii edasi. Enam-vähem samamoodi toimub ka sotsiaalmeedia, eriti Instagram või TikTok: siingi võetakse endale mingi roll ja etendatakse endale meelepärast elu. Tähendab, ärkame hommikul üles ja juba käib igal pool teater. Päev kulgeb omasoodu, kuid teater ei jäta meid: loed sa ajalehte, scrollid telefonis, räägid kolleegiga – vahet pole. Teater, teater, teater. Aga mis peaks siis veel juhtuma õhtul kell 19 pimedas teatrisaalis? Mis on teatri osa, kui kõik on teater?