me istume oma soojas magamistoas
ja vahime teiste elukäike pealt,
scrollides muudkui alla
liustikud sulavad, sõjad kestavad, maa kaevatakse tühjaks ja väetiks.
Inimesed lähevad jälle reisile või saavad endale uue prestiižse töökoha,
sünnitavad lapsi või lahkuvad edukatena ametist,
ostavad oma unistuste kodu, aga
meiega ei juhtu neid asju.
meie passime.
Keegi kuskil teeb valikuid
meie eest
Keegi kuskil teeb asju
meie asemel.
me istume väikelinna tühjas parklas,
hilissügisel, kui kõik kohad on kinni,
kui kõik teised on ära, tuled on kustund,
on pime, on külm ja saapad on märjad.
Mitte midagi ei muutu
tahaks midagi teha, aga ei saa
Raadiost tuleb ainult müra.
ja me muudkui passime edasi
tahaks midagi teha, aga ei oska
Ajame iba
ja me muudkui passime edasi
Mängime lolle mänge
teiste meiesugustega,
et oleks natukenegi
elusam.
Oodates triumfi
Ja isegi kui me õnnestume
on see piisk
suurel passimiste tormimerel
kõik on sama
aeg läheb mööda
inimesed lähevad mööda
elu läheb mööda
muud ei olnudki.
On üks entiteet, kamp teatritudengeid, aga eelkõige grupp noori inimesi, kes on ära unustatud kaugesse väikelinna, kuid kelle sees hõõgub tuli - nad ei taha enam elada niimoodi, nagu nad on elanud. Nad tahavad, et midagi muutuks. Aga lõppude lõpuks ei muutu maailmas midagi, kõik kordub, kõik on sama, kõik on muutumatu. Üritades toime tulla iseendiga muutumatus maailmas, mängivad nad üksteisega mänge, otsides samal ajal teineteisest lohutust. Mida suurem on tahe mängudes end unustada, seda vähem need mängud neid rahuldavad. Nad lähevad oma ekspeditsioonides aina kaugemale ja kaugemale, mängud muutuvad nõudlikumaks, aga sisemine segadus ei vaibu. Ühel hetkel ületavad nad piiri, teadmata, mis ootab neid ees teisel pool.
Lavastus valmib koostöös Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemiaga.
