Mis juhtub, kui lind unustab oma viisi? Kuidas säilitada eluvõime, kui senine maastik moondub üksildaseks metalseks kõrbeks? Millisena näib ja kõlab maailm, kui lendlema jäävad vaid raudlinnud?
Metalseks linnuks muundunu, kes on kaotanud mürale oma hääle ei ole nõus loobuma oma liigikaaslastega taaskohtumisest. Igatsus kontaktis olla paneb otsima uut suhtluskeelt transformeerunud maailmaga kaasnevas paratamatuses. Et vältida täielikku lahustumist uutes oludes, nõuab koostoimimine harjumuspärasest vormist loobumist. Eikellegimaa helimaastikel ekseldes ja metalliga põrkudes tekivad võimalused metafoorseteks dialoogideks läbi teisenenud heliskulptuuride. Visuaalselt tekivad nii vabalt võnkuvad kehad, kui kehad, mida sunnitakse võnkuma.
Lavastuse üheks inspiratsiooniallikaks on Austraalias elav Regent Honeyeater - haruldane laululindude liik, mille isendid on hakanud liigikaaslaste vähesuse tõttu unustama iseenda laulu. Ka Eesti metsadest on viimase 35 aasta jooksul kadunud 3.5 miljonit lindu. Lisaks kohandavad linnas elavad linnud oma laule linnamüras olevate sageduste järgi ning teevad kompromisse oma vokaalses esitluses, kärpides välja teatud sagedusega helisid ja viise oma laulust.
Ekspeditsiooni uuslavastuses fantaseerivad sisemaailma üle, mis on väliste muutuste keerises lavastaja-näitleja Jaanika Arum, visuaalkunstnik ja muusik Helen Västrik ning helikunstnik Mari-Liis Rebane.
Lavastuses kasutatakse eri meediume - etendaja keha, heli, video, valgus ja skulptuur.
