Niisama kindel, nagu ymber päikse
planeete ringkäik — määratud orbiidil
on luuletaja tee. Kes ilma-suure, väikse
kord tõstnud yles isikuzeniidil, —
kun leegitseb siis — ise põlev päike,
et joota sydamed taas laulvaks kokkukõlaks,
et sulada, ent anda viimse läike:
poeet võib tormin olla sõudvaks mõlaks, —
paak — tuli loitev sinkjain silmekoopain,
ilm keerleb ymber õigein jooksurööpain.
Nii, nagu igal jõel, — järv, meri suubub kuhu,
mu sydamsoonte vood niisama laiutuvad,
ent tõukavad mul ajust sõnad suhu.
Mu silmad pimedusse raiutuvad,
kun näen loominimest, röövahvi jõhkrat lõusta,
kel hingen, ajusopin puudub päikse valgus.
Ma inimpäiksena siis tahaks ööst vaid tõusta,
sest meis on kõik, — kõiki hää ja kurja algus,
meis igan kosmos-tervik, päikesega seot
ja sydamookeaan, kun tänni tääki leot:
Suur Arusaamatus.
/Johannes Barbarus "Koordinaadid" (kogust "Geomeetriline inimene", 1924)/

EIDOS